23. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nagu mullu annavad ka selle aasta uustulnukate hulgas tooni lihtsad ja ausad söögikohad, kus disainile on tunduvalt vähem panustatud kui tipptasemel tööjõule. Parimal juhul julgevad ja – mis kõige olulisem – oskavad neist parimad olla kohalikud, eestimaised. Põhjaka mõisa restoran, Kalamaja F-hoone, Moon, Pärnu Mahedik, kui nimetada esimesena meenuvaid.

Uustulnukatest võitis minu südame restoran Leib, õieti just selle suvine aed. Vanalinna kauneimas sisehoovis pakuti enamasti eestimaisest toorainest mõistuse ja tundega valmistatud roogasid, hoolikalt valitud veine ja vahetut teenindust. Tallinna vanalinn vajas sellist kohta hädasti, eriti sellisel ilusal suvel nagu tänavune.

Ka Kaberneeme tekkinud OKOt oli hädasti vaja. Mere- ja järveriigis Eestis on korralikke veeäärseid söögikohti napilt, vaevu ühe käe sõrmede jagu. OKO plusspoolele jäid mõnus terrass, imeline vaade ning tippkoka juhtnööride järgi tehtud kala- ja muud kohalikud road, aga kahjuks ei saanud teenindus kogu selle ilu ja võluga hakkama. Tööpäeval või halva ilmaga, kui rahvast vähe, oli tegemist siiski superkohaga. Ja siis muidugi hooajarestoran Neh, mis juba 2010. aasta sügisel uksed lahti tegi ja kevadel need kinni pani, et sügisel jälle kohal olla. Neh

on Pädaste mõisa restorani talvine Tallinna-vaste, lihtsam kui mõisas, aga sama stiilne: maapirnisupp heinasuitsuõuna ja kaerahelbe-seeneõhikuga, ebaküdooniahüüve kibuvitsajäätise ja heina tuha-speltajahupuruga.

Uue Eesti ja Põhjamaa köögi kõrval teevad endiselt ilma Vahemere maad, Itaalia ja Hispaania. Viimase aasta-pooleteise saagist on nimetamisväärne karge ja valge Mozza, tippkokk Imre Kose comeback; Neikid aguli ja ülalinna piirimail, kus

peakokk on noor kataloonlanna; Itaalia butafooriat, aga ka ehedaid maitseid täis Pulcinella; pisut kange, kuid püüdlik ja kombekas Alter Ego Rottermanni keskuses ning muidugi juba aastaid ühtlasel tasemel püsinud La Bottega, Contravento ja Attimo, üks mu äärelinnas asuvaid lemmikuid. Võin kõhkluseta kinnitada, et hea tasemega restorane on Eestis rohkem kui kunagi varem, aga see ei tähenda, et üldine tase ühtlaselt paraneks. Pigem tundub, et lõhe heade ja mitte-heade (isegi viletsate) restoranide-kohvikute vahel läheb aina suuremaks. Heaga ju harjub kiiresti ja järjest raskem on hakkama saada leige kohvi, mõrkja Hiina kapsa, naatriumglutaminaadiga maitsestatud tärkliseleeme, pakisupi ja pudelikastmega.

Ei taha enam, aga ometi pakutakse. Ja mitte vähe. Ja mitte eriti odava hinnaga.

Halba nimepidi ei nimeta. Pigem jäägu 2011. aastat meenutama sellised mõnusad kiiksuga kohad nagu ise-tehtud-hästi-tehtud Must Puudel,

enesekindlusest pakatav Tigu, kes oma Kadrioru koja vanalinna oma vastu välja vahetas, turistide peateele McDonaldsi kõrvale kolinud Goodwin, mis superhinnaga superliha pakub, pigem Aasia megalinna kui Tallinnasse kuuluv ökonoomne sušikoht Oishii ja tasahilju suurlinlikke jooni omandav Ribe. Kõik sellised, kuhu läheks tagasi ja julgeks ka sõpru saata.

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma