Kuidas me iga päev oma elu lõpetame

Tuimalt kulgedes elame iga päev läbi maailma lõppu, jättes midagi kogemata, proovimata, riskimata.

David Mackenzie lavastatud teoses ei tähenda maailma lõpp kokkuvarisevaid maju ja viadukte, vaid koost lagunevaid inimesi. Mingil salapärasel põhjusel kaotavad inimesed, nende seas Ewan McGregori ja Eva Greeni kehastatud armastajapaar, ükshaaval oma meeled.

Esimesena jääb neil kogemata lõhn, siis lahkub maitsmismeel, järgneb kuulmine ning viimasena lülitatakse välja nägemine. Maailma lõpp ei ole mitte kokkuvarisev materiaalsus meie ümber, vaid see, kui me end ümbritsevat enam kogeda ei saa. Mõte kaotada ühendus maailmaga torgib kriipivalt. See on midagi, mida proovida ei taha. Samas lõppeb film lootuskiirega – kuniks on armastust, pole veel kõik läbi.

Ehkki eelnev kõlab masendavalt ja süngelt (meeleolu, mida film pakub), on film tegelikult elujaatav ja paneb soovima märgata rohkem seda, mis igas päevas on: helisid, maitseid ja tundeid, mida argisaginas kas tähele ei pane või juba iseenesestmõistetavaks pidama kipume.

Lõunane supp tekitab pärast filmi vaatamist suus varasemast suurema karusselli: soolane juust haarab enda embusse lillkapsa ja porgandi, tehes pooltunnist elamuse, mitte tankimise. Või jätkub tahtmist jälgida talvel end harva näitava päikese seinale paistva valgusvihu kiiret hajumist.

Mullu PÖFFil linastunud ja nüüd kinodes nähtava teose kohta on kuulda olnud vastakaid kommentaare. Aeglase kulgemise, mis kohati venivad mõõtmed omandab, peategelaste napiks kiskuva keemia ning küsitava dialoogi tõttu saab teos kriitikuilt nii peksa kui ka pai. Samas loksus minu jaoks lugu ja meeleolu filmi lõpufaasis rööpaisse ning tulemuseks oli maksimaalne elamus. Elujaatavast tagamõttest hoolimata ei ole pärast vaatamist enesetunne just rõõmus, sest selgeks on saanud, kuidas ma iga päev ise maailma lõpu tekitan, jättes märkamata, mis ümberringi toimub, ning virisedes selle üle, mida enam või veel pole.
Igal juhul saame selle heaks, kui kõrgel me mingis indeksis paikneme, palju ise ära teha, hakates elama.

“Täiuslik meel”
10/10
Kinos Artis alates 06.01

Osale arutelus

  • Rivo Sarapik, Urve Vilk

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara