Seaduse järgi on Eestis õigus saada kehavälist viljatusravi kunstliku viljastamise (IVF) abil kuni 50aastastel naistel.
Meestele vanusepiirangut määratud pole. Eestis on naisele lubatud siirata
kuni kolm embrüot. Vajadusel võib kasutada sugurakudoonorit. Keelatud on surrogaatemadus. Eestis loetakse seaduslikuks emaks lapse sünnitanud naist. Lisaks toetab meil haigekassa kuni 41-aastase naise IVFi protseduuride
rahastamist ja osaliselt kompenseeritakse ka vajalikud ravimid.
Embrüot ei tohi külmutada
Kuna Euroopas pole ühtset IVFi puudutavat seadust, siis sageli reisitakse viljatusravi saama riikidesse, kus on sobivamad seadused või soodsamad hinnad. Mõni meetod, mis ühes riigis on laialdaselt kasutusel, on teises riigis rangelt
keelatud. Näiteks Saksamaal ja Itaalias on keelatud embrüote külmutamine. Seetõttu tohib seal viljastada maksimaalselt kolm munarakku ja naisele tuleb siirata kõik arenema hakanud embrüod, et vältida juba loodud embrüote hävitamist.
Võrdluseks: Eestis tekib ravi tulemusena naisel 5–10 munarakku, mis kõik viljastatakse. Siirdamiseks valitakse parima kvaliteediga embrüo(d), ülejäänud
hea kvaliteediga embrüod on võimalik külmutada.
Teine oluline erinevus riikide vahel on sugurakkude doonorlus, mis on mõnes riigis isegi keelatud (Itaalia), teistes aga pika järjekorra või hinna tõttu raskendatud (Suurbritannia). Paljud otsivad sugurakudoonorit mujalt hoopis seetõttu, et tagada doonori anonüümsus. Osas riikides, nagu Rootsi, Soome, Norra, Holland ja Suurbritannia, on lubatud ainult mitteanonüümne sugurakkude doonorlus. Seega on lapsel täisealiseks saades seal õigus leida oma bioloogilised vanemad.
Meil anonüümsus tagatud
Eestis on nii munaraku- kui ka seemnerakudoonorite anonüümsus tagatud. Lisaks on võimalik tellida seemnerakud Taanist Euroopa spermapangast,
lapse seaduslikud vanemad on aga kunstliku viljastamise läbinud paar. Tulevasel
lapsel on täisealiseks saades siiski õigus perekonnaseisuametilt küsida, kas tema viljastamisel on kasutatud doonorirakke.
Kolmas kriteerium on naisele siiratavate embrüote arv. Üldiselt võetakse siin arvesse embrüote kvaliteeti, naise vanust ja eelnevaid IVFi protseduure.
Nagu eelpool öeldud, võib Eestis siirata maksimaalselt kolm embrüot, kuid esimesel protseduuril tavaliselt üle kahe embrüo siiski ei siirata. Ukrainas
pole siiratavate embrüote arv reguleeritud ja tihti on see suurem kui kolm. Suure arvu embrüote siirdamise tulemus on mitmikraseduste osakaalu kasv.
Mitmikrasedus on võrreldes üksikrasedusega komplitseeritum: kaasneb risk, et rasedus katkeb või lapsed sünnivad enne õiget aega. Ka tulevasele emale on rasedus raskem, kuna põhjustab kõrget vererõhku ja tavaliselt tuuakse lapsed ilmale keisrilõike abil. Nii Itaalias kui ka Ukrainas on levinud loote reduktsioon
raseduse esimesel trimestril, mis on riskantne protseduur nii emale kui ka allesjäävale lootele. Ekstreemne näide pärineb Californiast, kus kaheksa
last sündisid perre, kus juba kasvas kuus last – kõik saadud kunstliku viljastamise teel. Positiivne näide on Skandinaavia riigid, kus valdavalt siiratakse üks embrüo.
Tulemused näitavad, et ühe hea kvaliteediga embrüo siirdamise korral rasestumise üldine tõenäosus oluliselt ei vähene. Surrogaatemadus on paljudes
Euroopa riikides keelatud või väga rangelt reguleeritud. Ka meetodid on erinevad
Kliinikuti võib veidi erineda see, mitu päeva embrüoid laboris kasvatatakse, milliseid söötmeid ja millist meetodit nende külmutamiseks kasutatakse.
Mõningane tagasilöök on toimunud embrüote preimplantatiivse geneetilise
diagnostika (PGD) vallas, kus pikka aega arvati, et ühe raku testimine enne naise emakasse siirdamist annab ülevaate kogu embrüo karüotüübist.
Hiljutised uuringud on aga tõestanud, et rakkude seas võib esineda mosaiiksust, mis tähendab, et terved rakud võivad edaspidises arengus kompenseerida
vale kromosoomide arvuga rakke.
Autor: Urve Vilk, Karin Tamm