Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 21. veebruar 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Võõras riigis tegutsemise võlu ja valu

Maroko pangasüsteem on aeglane ja bürokraatlik. Ehkki eri linnades asuvad ühe ja sama panga filiaalid, peab nende kasutamiseks avama eraldi arved, räägib Marokos äriga tegelenud Margit Naptal.

Kuidas jõudsite äritegevuseni Marokos?

Algas see umbes 12 aastat tagasi reisist Agadiri. Mõne riigiga tekib kohe eriline kontakt, mõnega mitte. Olen käinud Austraalias, Ameerikas ja mujalgi, aga tundsin, et mulle meeldib Marokos.

Reisilt tuuakse ikka suveniire kaasa, aga mina ei too T-särke, vaid suuremaid asju. Kui kohapeal tekkisid kontaktid, kuulsin kinnisvara hindadest ja mõtlesin sellest kui investeeringust.

Mulle meeldivad nende käsitöö ja majad, mis väljast on lihtsad ja valged, aga seest tõelised paleed. Kuna ma ei tahtnud, et investeering tühjalt seisaks, tegime majast külalistemaja.

Aga käsitöö Eestisse toomine?

Ühe seal elava prantslanna kaudu tekkis mul kontakt inimesega, kellel on n-ö tehas ehk siis tegelikult angaar, kus töötab paarsada käsitöölist. Tema kaudu hakkasin endale konteinereid kokku panema, et proovida, mis siin sobida võiks – tekstiil, keraamika, mööbel.

Alustasin laomüügiga. Ühel hetkel tundus õige aeg ka poe avamiseks. Inimesed käisid ja ahhetasid, et küll on ilus, aga paraku tuli kauplus kinni panna, sest piisavat läbimüüki ei olnud.

Kas eestlane arvab, et need asjad ei sobi tema sisustusega?

Naudin müügitegevust, nii et olen inimestega palju suhelnud. Inimestele meeldib, aga arvatakse, et peaks luba küsima arhitektilt, või ei saada aru, et seda kaupa on võimalik ka meie interjööri sobitada. On kartus värvide, eristumise ja eksperimenteerimise ees. Ja natukene läheb see kivi ka sisekujundajate kapsaaeda, kes ei oska niisuguses stiilis asju välja pakkuda.

Samas näen igal pool mujal Euroopas ja Ameerikaski armastust Maroko ja sealsete asjade vastu, aga meieni pole see jõudnud. Näiteks Rootsis on üle 70 Maroko poe ja kõigil neil läheb päris hästi.

Kuidas marokolased võõrastesse äris suhtuvad, kas Teid võeti nagu konkurenti?

Neil oli sama situatsioon nagu meil kunagi, et populaarne polnud elada mitte vanalinnas, vaid uusrajoonides. Vanalinna ei hinnatud.

Olin üks esimesi välismaalasi, kes selles regioonis maja ostis, mingit konkurentsi ma küll ei tundnud. Kui maja müüsin, asus see sisuliselt samas asukohas nagu Viru tänav Tallinnas ehk vanalinna hinnatuimas piirkonnas.

Aga nende suhtumine naisesse kui äripartnerisse?

Kogu aeg võeti mind suhteliselt tõsiselt. Meil on natuke vale arusaam, et naised on alla surutud ega otsusta kodus midagi. Kodus on tegelikult jõud naiste käes.

Kas tõite tingimise ka Eesti kauplusesse üle?

Ei, Eestis see ei toimi, inimesed kardavad tingimist. Mõni, kes küsis allahindlust, muidugi sai. Meil on ju ka seadus selline, et hinnad peavad peal olema, ehkki mina naudin tingimist. Positiivset suhtlemist tasub aga kindlasti Eestisse üle tuua, näiteks seda, et alati pakutakse kliendile teed.

Milliste üllatustega Marokos tegutsedes kokku puutusite?

Mind häiris pangandussüsteem. Seadus on selline, et kohalikku raha ei tohi vahetada ­eurodeks. Kui oled kohapeal raha teeninud, siis selleks, et raha välja viia, on vaja tõendit, et oled eurod ka sisse toonud.

Kui tuttavaid pole, on pangasüsteem väga aeglane ja tundub, et üks ei tea, mida teine teeb. Kui sul on arve tehtud Marrakechis, aga soovid mõnes teises linnas arveldada, pead sinna eraldi arve tegema, ehkki tegu on sama pangaga.

Arvutis neil ühtset arvesüsteemi pole, nad peavad alati helistama ja uurima. Kõik on korda aetav, aga see on tüütu ja võtab rohkesti ­aega. Palju peab jooksma, meili asemel kasutatakse faksi jne.

Lisaks ei ütle keegi kindlalt, milline on seadus, pead ise palju uurima. Samas on notarid suhteliselt kindlad. Ehkki nad upuvad kaustadesse ja kõik tundub kaootiline, on selles kaootilisuses mingi oma süsteem ja sellega võib rahul olla.

Naljakas on suitsetamise teema. Kui meil enam kusagil ei suitsetata, siis seal on täiesti normaalne, et pangaametnik teisel pool lauda võtab suitsu kätte. Kui minna privaatpangandusse teisel korrusel, käivad seal kõik suitsud käes ringi. Tavaline on ka see, et kaotakse ära, sest on kohvipaus või lõuna. Või et reede on lühem päev ja pärast lõunat enam midagi ei toimu.

Aga minu arvates on nad väga ausad, petta pole ma seal kunagi saanud. Ka suulised kokkulepped toimivad, kõike ei pea paberiga kinnitama. Seda oodatakse kõigilt – kui lubadus on antud, siis nii on. Mulle tundub, et usaldus ja ausus on head asjad.

Samas võetakse turisti kui rikast Ameerika pangaonu, kellelt püütakse raha kätte saada. Aga see pole varastamine. Muidugi oodatakse jootraha ja üritatakse midagi pähe määrida, kuid see on suhtumise küsimus.     

Meie oleme siin organiseeritud inimesed, meil on päevaplaanid ja kellaajad, neil aga on aeg nagu fluidum, mida saab igas suunas venitada. Samas pole ka nii, et kell viis pastakas kukub ja minnakse koju.  

Kas ebakindel olukord piirkonnas on muutnud suhtumist Marokosse?

Nad isegi tunnistavad, et neil on halbade mõtetega inimesi, kes võivad midagi teha. Ja nad ise kardavad seda väga, sest nad sõltuvad turismist.

 

 

 

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700