23. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Jah, sinna ma tõepoolest peaaegu kukkusin, sest põrgutrepp polnud mitte libe, vaid üleelusuuruste astmetega ja minu jalad pole harjunud põrguteed käima. Aga aitab sellest taeva-kiriku-põrgu-mängust, ega siin restoranirubriigis nagunii eksistentsiaalprobleemidest juttu ei tule, ikka söögist ja joogist.

Ja söök-jook on Põrgus head. Peaaegu tahaksin kirjutada, et põrgulikult head, aga see oleks juba põrgukujundi üleekspluateerimine. Seda ma ei või teha, sest isegi kõrtsi loojad on põrgu-mänguga väga ettevaatlikult ümber käinud. Jah, tulipunast värvi ja tuld muidugi on, rasket puitu ja rauda ka, aga sinnapaika see jääbki, tegemist on ikkagi kõrtsi, mitte Disneylandiga.

Mõõdukas menüü ja mõnus teenindus. Kelneril saba ega sarvi polnud, tegemist oli laheda selliga, kes tundis sealseid sööke ja jooke ning oskas neid mõnusalt pakkuda. Kahtlustan, et ta polnud pelgalt palgaline. Kokk igatahes olevat üks omanikest – nii ilmselget ametiuhkust kohtab meie söögikohtades haruharva.

Menüü oli Põrgus mõõdutundlikult lühike, ei väsitanud ega ajanud segadusse ning sisaldas pubiklassika kõrval ka originaalloomingut. Näiteks olid tavalised karbisprotid saanud sidruni-küüslaugu-petersellimarinaadist uudse ja erilise maitse ning moodustasid koos musta leiva krõpsuga kulinaarpoliitiliselt korrektse ja erakordselt maitsva suupiste.

Borš oli suur ja maitsev ning koos hommikul küpsetatud oma maja leivaga täiel määral tõsiselt võetav ja lugupidamist väärt roog.

Sama võib öelda rosmariinikastmega lambahakk-kotletti kohta, millel lisandiks praetud köögiviljad ja mis meie soovi kohaselt jäeti seest natuke roosakaks. Head olid mõlemad, aga grillitud seakarbonaad täidetud ahjukartuli ja punapeedikastmega oli lausa võrratu. Muidu ma sealihasõber pole, aga Põrgu siga võitis mu armastuse.

Liha, see peategelane oli paks ja mahlakas, kergelt suitsumaitseline ja parajalt küpsetatud. Ahjukartuliga oli vaeva nähtud, sisu osaliselt välja võetud, koos maitsvate asjadega mahlakaks püreeks segatud ja oma koore sisse tagasi pandud. Siis veel küpsetatud kõrvitsatükid ja peedikaste – koos külma õllega kui isamaaline unelm.

Rikkalik õllevalik. Kuna tegemist on pubiga, pean kirjutama ka õllevalikust, kuigi mu praktilised kogemused selle arvustamiseks või kiitmiseks on pehmelt öeldes vähesed. Igatahes oli erinevate õllede kogus hämmastavalt suur – kümmekond vaadiõlut ja poolsada pudeliõlut. Ja kui juba isamaalised toonid on üles võetud, ei saa Pihtla mõisa koduõlut nimetamata jätta. Palju neid pubisid on, kes ehtsa Saare koduõlle suudavad välja käia?!

Seltskond oli Põrgus demokraatlik. Oli õlletorni ümber kogunenud õllesõpru, oli Eesti eluoluga tutvuvaid turiste, oli veini limpsivaid paarikesi, aga ka kaks ema oma lastega õhtust söömas. Lärmi polnud (õlletornid alles esimese veerandiku peal), muusika oli mõõdukas ja meeleoluga sobiv.

Nii kujunes ühest väiksest pubieinest ütlemata meeldiv ja südamlik õhtuveetmine.

Põrgu

Aadress: Rüütli 4, Tallinn

Telefon: 644 0232

Avatud: E–N 12–24,

R–L 12–2

28 punkti

toit-jook

10/10

teenindus

10/10

interjöör

8/10

põhiroogade hinnad:

6,50–14,50 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma