23. veebruar 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tartu Uus Teater portreteerib projektiaja inimest
“Projekt Elu” oli üsna nauditav vaatamine, see mõjus värske ja teravana. Lihtne oli leida laval toimuvast paralleele oma isikliku elukorraldusega, kuid nii groteskses vormis, et äratundmisrõõm pani heameelest naeru pugistama.
“Projekt Elu” portreteeris moodsat hõivatud inimest, kellel kogu aeg on käsil rohkem, kui tema mõistus ja organism taluda jaksavad. Tähtaegade ja kohustustega võidu joostes kaob taju, kuhu üldse joostakse, ning järele jääb lihtsalt rapsimine – tuleb tegutseda, algatada, valmis saada ja aru anda, taipamata, kas sel üldse mingit sügavat sisu on.
Automatism jõuab sellise tasemeni, et inimesed käituvad nagu robotid, omamata seejuures mälu varem toimunu kohta. Nende õnneks on elu korraldatud projektidena, mille piires on võimalik ennast veel tegutsemas hoida.
Sisutühjad inimsuhted. Laval oli kolm inimest, kelle puhul oli automatism pühkinud peast igasugused mälestused kuni selleni, et isegi iseenda nimi oli meelest ununenud.
Midagi oli neid kolme tegelast minevikus sidunud, kuid nad ei suutnud enam meenutada, mis nimelt. Nõnda jooksis ka abitu otsing läheduse järele liiva, kuna selgus, et peale ähmaste mälestuste ühistest projektidest muud pinnale ei kerkigi.
Nauditav oli näitlejate dialoog. Ebakonkreetsed, tegeliku sisuta laused tulid tuttavad ette tavaolukordadest, kus keegi üritab sõna võtta lihtsalt sellepärast, et on tema kord. Groteskseks võimendatuna oli tulemuseks mõnus absurd, mis lavastusele oma näo lõi.
Näitlejad mõjusid seejuures väga loomulikena. Nali tuli valepaatoseta ja vahetult esitatud tekstist, ilma erilise vihjeta, et nüüd tehakse nalja. See on hea komöödia tunnus.
Kiretud automaadid. Võtsin tükki “Projekti Elu” kui üht suurt üldistavat osutamist suundumustele, mis on tänapäeva ühiskonnas tegelikult tugevalt olemas.
Asjade tegemine ongi muutunud suuresti projektipõhiseks ning seotud seesuguste dikteerivate sõnadega nagu “tähtaeg”, “kohustused”, “aruandlus” ja “rahastus”.
Kas see kõik kokkuvõttes inimesed niisugusteks kiretuteks automaatideks muudab, nagu “Projekt Elu” kuulutab, ei oska öelda. Hoiatav signaal on igatahes antud.
“Projekt Elu”
7/10
Tartu Uus Teater
Esietendus: 19.02.2012
Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!