27. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ilusal pühapäeval jätkus inimesi nii Eesti disaini majja, millega Klaus katust jagab, kui ka kultuurikilomeetrile, mis ukse alt mööda läheb. Eriti palju oli neid aga Klausi päikesepoolsel terrassil – see oli rahvast pungil täis.

Leidsime laua ja olime tükk aega väga kannatlikud. Kannatlikkust oli Klausis üksjagu vaja: teenindajaid oli vaid kaks, näljaseid ja januseid aga terve toa- ja õuetäis. Kuna konkurents sealkandis on hõre, pole sissejuhatava joogiga kliendi kinnistamist veel selgeks õpitud. Kesklinnas oleks nii pika ootamise järel võinud järgmisse kohvikusse kõndida, seal aga polnud kuhugi minna ja polnud ka kuhugi kiiret, nii et muudkui ootasime.

Klaus pani enda järel ootama. Oli aega üle vaadata Klausi teise ringi mööbel, läbi uurida disainipood ning põhjalikult tutvuda menüü ja muu kirjapandud infoga. Eriti meeldis mulle klaveri kasutusjuhend, mis ütles, et sellel klaveril võivad väikesed kohvikukülalised mängida ainult siis, kui nad on muusikakoolis käinud.

Menüü oli parajalt lühike, et olla usutav: kolm suppi, kolm salatit, kaks pastat ja neli pearooga. Kodulehel oli ka Jaapani roogade menüü, aga see hakkab taas kehtima suvehooajal.

Kui ükskord meie söötmise-jootmise kord kätte jõudis, läks kõik suhteliselt kiiresti: esimeseks käiguks kitsejuustusalat ja sibulasupp, pearoaks pardikoivad ja siiafilee.

Eriliseks gurmeekohaks sellist väheke boheemliku hõnguga kohvikut pole põhjust pidada, kuid oma väiksed maitseüllatused olid Klausil pakkuda küll. Eriti meeldis kitsejuustusalati magushapu kirsikaste, mida oli just parajalt, et toetada mõnusat rohelist salatipatja ja lisada kitsejuustule särtsu. Ka sibulasupp oli oma rahulikus tasakaalus väga mõnus ja seda oli palju. Eelroaks liigagi palju, paras omaette toidukorraks.

Menüü lubas rohkem, kui pakuti. Kas kiirustas kokk või olid varustajad alt vedanud, kuid kõik ei läinud nii, nagu menüüs kirjas. Pardikoiva juurde lubati karamellistatud köögivilju ja läätsesid, aga läätsed lauda ei jõudnud. Siiafilee pidi peale baklažaanikreemi jagama taldrikut ka sibulasalatiga, aga tegelikkuses osutus sibulasalat vaid kergelt haput kastet tunda saanud jämedateks valgeteks sibularõngasteks, mis kala juurde kohe kuidagi ei sobinud. Gruusia moodi grillitud lambaliha juurde kindlasti, aga õrnasiia juurde mitte.

Ettekandja tundis tavapäraselt huvi, kuidas toit meile maitses. Minu kurtmise järel lohutas ta, et nagunii on menüü kohe-kohe suvise vastu vahetumas, aga ta annab minu soovituse toores sibul õrnast kalast kaugel hoida kokale kindlasti edasi. Nii et lootust on. Lõpp hea, kõik hea – koogid ja kohv olid suurepärased. Eriti toorjuustu-pirnikook.

Klaus

Aadress: Kalasadama 8, Tallinn

Telefon: 56 919 010

Avatud: T–L 11–23, P 11–21

21 punkti

toit

7/10

teenindus

6/10

interjöör

8/10

põhiroogade hinnad:

8 eurot

 Fotod: Julia-Maria Linna

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma