15. juuni 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sellest pole midagi, et kohvik on muuseumi maapoolses otsas ja merevaadet ei saagi nautida – siseruumides on muuseum ise vägevaks vaatemänguks, terrassil aga on soe päike merest mõjuvam argument. Meretuult ja meie suve enam-vähem igavest jahedust arvestades ongi hea, et terrass lõunapoolsesse külge avaneb. 

Vetevoogudest inspireeritud kohvik. Lennusadama kohvik kannab nime Maru ja sinna pääsevad ka need, kellel muuseumisse asja pole. Nagu muuseum, nii on ka kohvik saanud tunda professionaalsete disainerite kätt. Lauad-toolid nagunii, aga ka menüü, nõud ja isegi noad-kahvlid on pandud ajaloolise betoonehitise ja meretemaatikaga sobituma.

Supp tuleb lauale malmpotikeses, kalasuupisted kivivaagnal, suitsukalasalat purgis. Salvrätid on sinised, taldrikutel Poseidoni märk, noad-kahvlid kaalukad ja kogukad, ilus ja mõnus.

Menüü on suhtelisest lühidusest hoolimata sisukas. Road on enamasti kalast ja need, mis pole merelised, on rahvuslikud. Üleeuroopalist turistirooga ei pakuta. Sibulasuppi esindab Peipsi-äärne, mitte Prantsuse variant, kus maitset lisavad köömned; menüüs on ka tummine oa-suitsulihasupp, kitsejuustusalat punapeedikreemiga, tallekotletid ja küülikuraguu, rukkileivavaht ja lumepallisupp.

Päikeselise lõunasöögi juhatasime sisse eestimaise kalasuupistega – soolasiig, forell, õrnalt marineeritud praeräim, räimesalat, sidrunikreem ja Kihnu sai. Sel moel esitletult oleme tõepoolest mere- ja kalariik, võib-olla isegi natuke gurmeeriik. Ka rohkes võis ja veinis küpsetatud kohafilee koos selle kõrvale pakutud lillkapsa-kartulipüreega oli maitsev ja igati kulinaarkorrektne rahvuslik roog.

Teise pearoaga, küülikuraguuga, juhtus aga nii, et liha-köögiviljahautis küll tuli, aga lubatud värskeid kartuleid polnud kusagil. Kuna kartulihooaeg on alles algamas, siis huvitas see vili mind isegi rohkem kui liha ja porgand ja läksin ettekandjale kartulite kadumist kurtma. Tema võttis mu kurtmist täie tõsidusega, läks kööki asja uurima ja tuli mõne aja pärast kartulikausikesega tagasi, kartulid kenasti tilliga üle puistatud. Kokal olla asjad sassi läinud, vabandas ta, ja käis veel hiljemgi küsimas, kas nüüd kõik korras on.

Maru – hea valik erinevate ootustega külalistele. Ikka tuleb ette, et menüüsse kirjapandu ei vasta tegelikkusele. Mõnikord pole toorainet, mõnikord on kokad uued. Paljunäinud, et mitte öelda paljusöönud restoraniarvustajana rõõmustan iga loomingulise ja vastutustundliku ettekandja üle, kes raskest olukorrast rõõmsalt välja tulla oskab. Kümme punkti Maru ettekandjale selle pisikese improvisatsiooni eest!

Tööstuslik asukoht, superdisain ja uusrahvusliku menüü teevad Marust Tallinna kõige värskema ja trende järgivama söögikoha, kus võrdselt mõnus tundus olevat nii nooblil ilmakodanikul, paadunud kõhuorjal kui ka lastega muuseumijärgset jäätist sööma tulnud perel. 

Maru

Aadress: Küti 17, Tallinn

Telefon: 620 0553

Avatud: 10–19

27

toit

8/10

teenindus

9/10

interjöör

10/10

põhiroogade hinnad:

6,90–7,50 eurot

see

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma