15. juuni 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näituse näol on tegemist Soome-Eesti ühisprojektiga, kus teiste kõrval on esindatud ka Läti ja Leedu noored kunstnikud, kes kõik töötasid eelmisel aastal soome valguskunstniku Jaako Niemelä käe all. Nende projektid ongi  nüüdseks realiseerunud näituse vormis.

Teine osa näitusest, mida esindavad nn teised lood, on Eha Komissarovi kureeritud osa, kus valitud eesti kunstnikud käsitlevad samuti pimeduse teemat.

Ketistatud büstid portree vangistuses. Esmapilgul tundub näituse kontseptsioon ehk abstraktse või metafüüsilisena, kuid selle materialiseerumist illustreerivadki kunstiprojektid kõige erinevamatel viisidel.

Näitus algab suursuguse avalöögiga. Neeme Külma juhitud kunstnike seltskond on autoriks installatsioonile, mis on enda lähtekohaks võtnud klassikalised valgest kipsist naisebüstid, kaunistanud need hõrkude valguskiirgavate kaelaehetega. Pime ruum annab tulemusele ainult juurde. Büstide taga seinal on Neeme Külma enda portree Kadrioru lossis ning see portree hoiab tugevalt enda haardes “ketistatud” naisbüste.

Üks vähestest valgetest ruumidest näitusel kuulub Ivar Veermäe installatsioonile “SEE. Hele tulevik”. Mullikilest ehitatud iglu-kujulisse konstruktsiooni sisenedes tuleb kuuldavale reklaamlausetel põhinev tekst, mis meelitavalt ja sugestiivselt kuulutab ette paremat tulevikku läbi tehnoloogiliste uuenduste.

Liina Siib on ellu kutsunud ühe oma vana, kuid hästi tuntud fotosarja “Le Carceri”, mis kujutab varemetes tehasehoonet. Uues teostuses on fotod digiteeritud ja arhitektuursed struktuurid elama pandud: vaatajat ümbritseval kolmel suurel ekraanil on tardunud ja surnud arhitektuurist saanud elav ja liikuv organism.

Öö tekitab linnas hirmu. Anna Hyrkkäneni kaheosaline töö mängib kõige enam illusiooni ja meelepette loomisega. Järjest kitseneva koridori lõppu paigutatud klaasist lehed ja neile ülevalt laskuv valgus muudab ruumis liikumise ebakindlaks ja õõnestab edukalt usku oma meeltesse. Teine osa tööst on samuti läbipaistvast klaasist konstruktsioon, millele annab elu liikuv lambivalgus, projitseerides seinale õhkõrnu arhitektuurseid struktuure.

Karel Koplimetsa töö tegeleb pimeduse kartusega. Teatavasti on Tallinnas mitmeid linnaosi, millele omistatakse kohati põhjendamatust paranoiast tulenevat ohtlikkust. Pimedal ajal, öösel, omistab linn inimeste mõtteis ähvardava ja võõra kuju.

Üle pika aja on tegemist kaasaegse kunsti näitusega, mis suudab vaatajat ja tema meeli haarata lõplikult, mitte jäädes külmalt osavõtmatuks. Samal ajal näitavad noored kunstnikud uut taset.

”Pimeduskiirus ja teised lood”

Kumu kunstimuuseum, Weizenbergi 34/Valge 1

Näitus on avatud kuni 30. septembrini

www.ekm.ee

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk