Lestast ja Lambast tahaks korraga kirjutada kaks lugu: ühe harjumatult liikuva eluviisi tõttu pidevat toidumuret tundva suvise rändaja silma läbi nähtuna, teise toidukriitiku seisukohast.
Kodumaine turism on tõusuteel, kinnitab statistika, aga söögikohti on maapiirkondades vähe ja sageli jäävad nälgimise ainukeseks alternatiiviks külapoe vorst-leib (kui poe üldse leiab). Sellises kontekstis on Lest ja Lammas muidugi suurepärane saavutus: iga päev lahti, kohalik tooraine, lihtne ja rahvapärane menüü.
Imetlen nende inimeste ettevõtlikkust, kellel on jätkunud jõudu ja tahtmist niisugune söögikoht luua. Aga kuna minu ülesanne pole mitte Lesta ja Lamba PR-teksti kirjutamine, vaid hea ja paremaga harjunud restoranirubriigi lugejatele võimalikult täpse tegelikkuse edastamine, siis järgneb teine, kriitilisem osa.
Väikse jõudlusega söögikoht. Idee on suurepärane, teostus mitte nii väga. Leebelt öeldes – arenguruumi jätkub. Lestas ja Lambas on mastaapi: toas ja õues on kokku 160 kohta, vaat et rohkem kui kogu ülejäänud Hiiumaa peale kokku. Suur küll, aga jõudlus on väike.
Kohtadest oli täidetud vaevalt neljandik-kolmandik, aga juba ähvardati tunnise ooteajaga. Küsisin veel üle, kas mitte midagi rutem ei saa, aga vastus oli eitav: kokal olevat tellimuste järjekord ees. Õnneks oli tegemist ainult hirmutamisega, tegelikkus osutus märksa leebemaks ja road hakkasid (küll ükshaaval) saabuma juba paarikümne minuti pärast. Noored ettekandjad olid kohmetuvõitu, aga muidu tublid. Kohustuslik “Kuidas maitses?” sai küsitud ja vastus lubati kokale edasi anda.
Ei tea, kas ikka anti. Nimelt palusin kokale ütelda (juhul kui ta seda veel ei tea), et lambakõõlused pole söödavad, vähemalt mitte grillitud kujul. Nimelt osutus grillitud Hiiu lambalihalõik, mis võinuks ju koha au, uhkus ja visiitkaart olla, poolenisti söödamatuks. Üks lihatükk ei allunud hammastele ega isegi mitte noale, teine oli tuimavõitu ja mahlavaba, kuid näritav.
Lest trumpab lamba üle. Omapoolseid täiendusi oleksin tahtnud teha ka teisele lambasöögile, milleks oli lambasupp köögiviljadega. Esiteks polnud köögiviljade osalus supis mainimist väärt – vaid paar porgandiliistu ja pisut sibulat. Lammast oli küll ja mitte vähe, aga supi peal hulpis lambapekk. See osa retseptist, mis käsib puljongilt üleliigse rasva ära riisuda, oli kokal vahele jäänud. Rasvaga on lihtsalt selline imelik lugu, et mõnda kohta ta ei sobi, mõnda aga küll.
Lesta ja Lamba staar oli vaieldamatult augustikuine rammus lest. Sissejuhatuseks sõime paar tükki suitsutatult, siis mõne praetult koos keedukartuli ja koorekastmega – konkurentsitult parimad palad nii eel- kui ka pearoogade hulgast. Nii et Lesta läheksin teinegi kord, Lambasse vist mitte.
Ootamatuks trumbiks osutus midagi väga lesta- ja lambakauget, nimelt toorjuustu ja valge šokolaadi kook. Sedalaadi kooki ju ikka tehakse, aga seal oli see erakordselt hästi välja tulnud: parajalt magus, mõnusalt mahlakas, värske ja krõbeda põhjaga.
Lest ja Lammas
Aadress: Hiiumaa, Käina vald, Kassari küla
Telefon: 469 7169
Avatud: 12–21
16 punkti
toit
5/10
teenindus
7/10
interjöör
4/10
põhiroogade hinnad:
4,7–10,2 eurot
Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma