10. september 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kooliaasta algus avab silmad

14 aasta eest alustas mu praegu välisülikoolis õppiv vanem laps oma kooliteed. Noorem laps alustas elu esimest kooliaastat sellel nädalal.

Olen ütlusesse, et aja kulgu näed laste pealt, alati pisut üleolevalt suhtunud. Et mis seal ikka, loomulikult kasvavad vanemate rõõmuks, kuid milleks suuri sõnu teha. Aja kulg on samuti olnud täiesti normaalne progressiivne nähtus, pole ma eriti armastanud heietada teemal “aga meil vanasti”. Kuid kaks esimest koolipäeva 14aastase vahega panid aru saama, et mõni asi on meie ümber muutunud üsna pöördumatult.

Esmalt mobiiltelefonid, millega iga I klassi mineja nüüd loomulikult varustatud on.  Lastevanemate koolieelsel instrueerimisel võtab mobiiltelefonide kasutamise koolietiketi tutvustamine arvestatava hulga ajast. Millal võib õpilasel sees olla, millal mitte, kus telefoni hoitakse. Millal võib õpetaja mobiilile helistada, millal mitte.

Teiseks info jagamise kiirus. Õpilaspäevik näib olevat juba üsna pea ajalootundidesse jääv igand. Lapse õppetegevusest antakse ülevaade sisuliselt online’is. Vaid paar tundi pärast koolipäeva lõppu potsatab vanema postkasti e-kiri, kus kirjeldatakse koolipäeva, möödunud ja tulevasi tegevusi.

Samal ajal saab e-koolist vaadata detailsemalt oma võsukese käekäiku. Ma olin üsna jahmunud, kuuldes ühe lapsevanema küsimust kooli avakoosolekul enne õppeaasta algust: “Kas ma saaksin tööle jõudes kohe teada, kas mu laps ikka jõudis tundi?” Et kas mingi hea elektrooniline teavitamissüsteem või midagi sarnast on olemas. Küsimus oli mõeldud täiesti tõsiselt. Ja sellele vastati samuti täiesti tõsiselt. Me oleme nii online-rahvaks muutunud, et tahame oma võsukeste tegemisi reaalajas näha. Sain aru, et praegu veel sellist võimalust vähemalt tolles koolis ei ole. Kuid mul on kuri kahtlus, et juba mõne aasta pärast on. “Popitegemine” ja “tundi hilinemine” kaovad siis eesti keele sõnavarast. 

Ja üleüldse ebaefektiivne molutamine või haigutamine. Kui parasjagu mõnes huvialaringis laps ei viibi, peab ta õppima. Kui õpitud, võib olla ka väljas, kuid telefonikõne kaugusel.

Kõik on kuidagi natuke rangemini reglementeeritud. See puudutab ka koolikorda. Karmi silmavaatega turvamees on pigem reegel kui erand. Kooli sisse tundide ajal naljalt ei saa. Õpilaste kaitsmine välisilma ohtude eest on reaalsus. Kuid kolm asja on muutumatud. Klassiraha kogumine käib ikka õnneks sulas (klassi jaoks eraldi pangakonto tegemine on ebameeldiv bürokraatia tänapäevalgi). Õpetajad on head. Ning õpilaste silmad säravad.

Autor: Tiive Murdoja, Meelis Mandel

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700