5. oktoober 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

See on osake igapäevaelust ja loomulikust olemisest, olgugi et sellega iga päev kokku ei pruugita puutuda.

Mets on eestlaste sahvrivarude täiendaja, terapeut ja stressimaandaja, õpikeskkond ning faktor, mis on eestlased isegi kunagi enda usku pööranud.

Niisamuti on mets ja selle metsik keskkond lõputu inspiratsiooniallikas kultuuriinimestele. Jannseni ja Liivi kirjatöödest kuni tänapäevaste kodumaiste filmideni välja on metsal olnud tähtsaid osatäitmisi, viimane neist filmis “Seenelkäik”.

Toomas Hussari naerutavas ja mõtlemapanevas linaloos sai poliitik Aadu Kägu kolm päeva metsas veetes enda sõnade järgi uue hingamise ja teistsuguse vaate elu põhiväärtustele, see pani teda mõistma, mis on oluline ja mis mitte. Kui siiras see ülestunnistus aga oli, jäägu iga filmivaataja enda otsustada.

Niisamuti tõi linateos ilmekalt välja, kui suureks sündmuseks tänapäeval metsa minemine on kujunenud. See nõuab linnainimeselt sama suurt või vaat et suurematki ettevalmistust kui teatri külastamine.

Et on sügis ja seenelkäigu aeg, siis ongi põhjus kalendris mingile päevale ring ümber tõmmata, kummikud jala otsa pista, korv kaenlasse haarata, autole hääled sisse puhuda ja linnadžunglist metsa poole sõitma hakata. Elamused on seal kindlasti garanteeritud.

Autor: Signe Sillasoo, Tiive Murdoja