8. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arenev infotehnoloogia ja muutused tootmisprotsessides on vaid osa põhjuseid paljudest, mis nõuavad töötajate kutseoskuste täiendamist. Ka töötajad ise on huvitatud enda harimisest tööülesannetega seotud valdkondades.

Kaaludes töötaja koolitamist ja selle kulu, peaks tööandja hindama, kas koolitus on vajalik tööandjale või töötajale, milline maksukohustus võib koolitusega kaasneda ning kas koolituskulude hüvitamiseks on võimalik ja vajalik sõlmida töötajaga kokkulepe.

Koolituskulude hüvitamise kokkulepe lubab kindlaks määrata, et tööandja kaetud koolituskulude hüvitamiseks töötab töötaja tööandja juures teatud aja (siduvusaeg) ja töösuhte lõppemisel enne siduvusaja möödumist hüvitab töötaja tööandjale viimase tasutud koolitusraha proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga.

Sellist kokkulepet ei saa sõlmida siiski kõikide tööandja finantseeritavate koolituste puhul, arvestada tuleb töölepingu seaduses kehtestatud piirangutega.

Lisakulutus

Kokkuleppe koolituskulude hüvitamiseks saab sõlmida juhul, kui tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kulutustega. Tööandjal on seadusest tulenev kohustus tagada töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks ettevõtte huvidest lähtuv koolitus, kanda koolituskulud ning maksta koolituse ajal keskmist töötasu.

Ettevõtte huvidest lähtuva koolitusega on tegemist näiteks sellisel juhul, kui tööandja ise soovib võtta kasutusele uue tehnoloogia või arvutiprogrammi, kehtestab keeleoskusele rangema nõude vms, mis eeldab töötajatelt oskuste-teadmiste täiendamist või uute omandamist.

Sel juhul ei saa tööandja nõuda töötajalt koolitust tema enda kulul või sõlmida kulude hüvitamiseks töötajaga kokkulepet – niisuguseid koolituskulusid ei loeta lisakulutusteks võrreldes mõistlike kulutustega.

Kui aga koolitus ei ole ettevõttele otseselt vajalik, kuid on seotud töötaja töökohustustega või kasulik ettevõtte arengule, võib tööandja töötajaga (v.a alaealisega) nimetatud kokkuleppe sõlmida.

Kirjalik leping

Kokkulepe koolituskulude hüvitamiseks peab olema sõlmitud kirjalikult. Kirjaliku vormi nõue on täidetud, kui kokkulepe on allkirjastatud kas omakäeliselt või digitaalallkirjadega.

Kokkulepe peab sisaldama koolituse sisu kirjeldust (nt koolituse aeg, korraldaja, teema) ja tööandja makstava tasu suurust. Ühtlasi tuleb kokkuleppes määrata siduvusaeg, s.o aeg, mille jooksul kohustub töötaja töötama tööandja juures koolitusega seotud kulude hüvitamiseks.

Siduvusajas kokkuleppimine ei muuda töösuhet tähtajaliseks, tegemist on perioodiga, mille jooksul tööandja juures töötades loetakse tööandja tehtud kulutused koolitusele tööandjale hüvitatuks, ilma et töötaja peaks sellised kulutused rahaliselt katma.

Kui töösuhe lõpeb enne siduvusaja möödumist, siis seaduses loetletud juhtudel tekib töötajal kohustus teatud osas tööandja kaetud koolituskulud hüvitada.

Siduvusaja maksimaalne pikkus on kolm aastat ning selle määramisel peab arvestama koolitusele tehtud kulude suurust. Siduvusaeg peab olema mõistlikus seoses tööandja kaetud kuludega.

Töötaja lahkumine

Nii tööandja kui ka töötaja võib siduvusajal töölepingu tavapärases korras üles öelda, samuti võib töölepingu kokkuleppe alusel lõpetada. Tuleb aga teada, et järgmistel juhtudel tekib töötajal kohustus hüvitada tööandja tehtud lisakulud koolitusele:

1) töötaja ütleb ise töölepingu üles, v.a juhul, kui selle põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine;

2) tööandja ütleb töölepingu üles, kuna töötaja on töölepingut jämedalt rikkunud.

Hüvitamisele ei kuulu siiski kogu koolitusele tehtud kulu, summa määramisel tuleb arvesse võtta siduvusajal töötatud aega ja hüvitada tuleb summa, mis vastab proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga. Näiteks kui siduvusaja pikkus on kaks aastat ja töötaja lahkub oma soovil kuus kuud enne selle möödumist, tuleb tööandjale hüvitada 25% koolituskuludest.

Autor: Karina Paatsi, Tiive Murdoja