15. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Süljeeritust suurendades kaitseb näts meid väidetavalt happerünnaku eest, puhastab ja tugevdab hambaid.

Arvestades, missuguse populaarsuse närimiskumm on saavutanud ja et ka lapsed seda suures koguses tarbivad, peaksime vast huvi tundma, millest kaasaja nätsud üldse tehtud on? Või pole see oluline, arvestades, et nätsu alla ei neelata ja veidi aja pärast sülitatakse see välja nagunii?

Tegelikult imenduvad nätsust pärit ained vereringesse läbi suuõõne kudede ja sülje suurtes kontsentratsioonides ja isegi kiiremini kui toit, mis peab täielikuks imendumiseks läbima veel ka seedeprotsessi loomuliku  filtratsiooni.

Nätsu koostisosad

Aga millest siis närimiskumm tehtud on? Põhilised komponendid on sünteetilised plastikud-polümeerid (närimiskummi alus), erinevad suhkrud-suhkruasendajad ning  maitse- ja lisaained. Lastele mõeldud mullinätsud sisaldavad lisaks veel ka hulgaliselt sünteetilisi toiduvärve. Allergikule on oluline teada, et  närimiskummialus sisaldab reeglina sojaletsitiini, seega ettevaatust talumatuse puhul.

Erinevate tootjate kodulehti uurides selgub, et päris täpselt ei avaldata nätsu alusmaterjali aineid kuskil, teada on vaid, et tegu on elastomeeride, vaikude, täidisainete, plastikute ja säilivusaega pikendavate antioksüdantide seguga. Nii kuuluvad närimiskummi koostisesse muu hulgas näiteks polüvinüül atsetaat (PVA - tuntud ka puiduliimina!), glütseroolester (tugev allergeen, mille põhiline kasutusala on kiiresti kuivavate värvide tööstuses), stüreen-butadieen (plast, mida kasutab autokummi-, vooliku- ja jalatsitööstus), butüleeritud hüdroksüanisool (BTA - E320), hüdroksütolueen (BHT – E321) ja talk.

Paljudes riikides nt. Rootsis, Jaapanis, Austraalias ja Suurbritannias on E321 kasutamine toidus keelatud seoses tõendatud kantserogeensuse ja hüperaktiivsuse ning tähelepanuhäire tekitamisega. USA-s on E321 keelustatud beebitoitudes. Samuti seostatakse kõrgenenud vähiriski ja närvisüsteemihäireid E320-ga, Jaapan on selle aine toidus keelustanud. Talgi kasutamist nahal seostatakse kõrgenenud kopsu- ja munasarjavähi riskiga, turvalisuse kaalutlusel on hakatud seda beebipuudris asendama maisitärklisega. Talgi sissehingamine on äärmiselt ohtlik ja tekitab mürgitust.

Nagu juba märgitud on eelmainitud kummi alusained vaid mõned „kokteili“ koostisosad. Analüütilise meelega inimesel võib siinkohal tõstatuda küsimus, kas suuõõnest otse vereringesse imenduvad kantserogeensed kemikaalid äkki inimestele ning eriti just nõrgema immuunsüsteemiga lastele ohtlikud ei ole?

Teiste toiduvärvide hulgast võib nätsudes leida ka kõrge raskemetalli (alumiiniumi) sisaldusega titaanium dioksiidi (E171), mis on liigitatud Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) poolt ainete hulka nimetusega „inimesele potentsiaalselt kantserogeenne". Alumiiniumi ja teiste raskemetallide akumuleerumist kehas seostatakse erinevate neurodegeneratiivsete ja autoimmuunsete haiguste vallandumisega.

Erinevad magustajad

Nätsud on magustatud erinevate suhkrute ja suhkruasendajatega. Suhkrut sisaldava nätsu puhul ei saa me rääkida happerünnaku tõrjumisest ja kvaliteetse sülje juurdevoolust. Sageli kasutatakse närimiskummi magustamiseks glükoosi-fruktoosi siirupit, mida seostatakse metaboolse sündroomi (rasvumise, diabeedi, südamehaiguste) ja mittealkohoolse rasvmaksa plahvatusliku tõusutrendiga Ameerika mandril, kus see magustaja juba pikemat aega kasutusel on.

Kui aga näts sisaldab suhkruasendajaid, oleme veelgi suuremate küsimuste ees. Teadusuuringute andmebaasides on kümneid tõsiseltvõetavaid uuringuid nende kehavõõraste ainete kasutamisega seotud terviseprobleemidest nii katseloomadel kui inimestel. Juba üksi see, et nende tarbimisele on seatud võrdlemisi tillukesed piirmäärad, peaks ettevaatlikuks tegema – kui tegu on kehasõbralike ainetega, siis milleks piirangud? Tegu peaks olema ju toiduainete, mitte ohtlike kemikaalide või ravimitega...

Kuna väikestes kogustes on erinevad suhkruasendajad inimtarbimiseks lubatud, siis kasutavad tootjad tervet hulka erinevaid magusaineid ühes tootes korraga – igaühte lubatavuse piires. Erinevate kehavõõraste ainete koosmõju ehk sünergistliku toksilisuse kohta uuringud puuduvad. Tootjale mugav ja lihtne, ning kõik jääb normide piiresse!

Põhilised sünteetilised magustajad nätsudes on aspartaam, atsesulfaamkaalium, ja sukraloos. Aspartaam on sahhariini kõrval üks kõige polemiseeritumaid suhkruasendajaid üldse, seda seostatakse rohkem kui 70 erineva  terviseprobleemiga alates allergiast ja migreenist kuni krambihoogudeni välja. Aspartaam kuulub erutusmürkide hulka, mis põhjustavad aju närvirakkude ülestimuleerimise ning sellega kaasneva rakkude kahjustumise. 

Aspartaam sisaldab fenüülalaniini - aminohapet, mille ülemäärased kogused mõjutavad aju serotoniini taset, manipuleerides meeleolu, isu, nälga ja und reguleerivate mehhanismidega. Aspartaamis sisalduv metanool (puupiiritus) laguneb peensooles ensüümidega kokkupuutumisel formaldehüüdiks ning seejärel sipelghappeks. Kuigi meie kehas moodustub neid metaboliite väikestes kogustes pidevalt, on teaduslikud uuringud tõestanud, et liigsetes kogustes aspartaami süües langetab formaldehüüd tugevalt ühe keha võimsaima antioksüdandi (glutatiooni) taset. See omakorda kutsub esile oksüdatiivset stressi, rakkude hukkumist ja DNA kahjustusi.  Formaldehüüdil on tugev silma võrkkesta kahjustav ja kudesid kangestav toime. Ka ekstra lastele mõeldud Hubba-Bubba sisaldab aspartaami. Muu teabe hulgas tuleks ära märkida, et aspartaami toodetakse geenimuundatud bakteri väljaheidete baasil...

Laboratoorsed katsed on teisi nätsudes kasutatavaid magusaineid atsesulfaamkaaliumi (E950) ja sukraloosi (E955) seostanud suurenenud vähiriskiga loomadel. Kahjuks puuduvad uuringud pikaajalise mõju kohta inimestele.

Mis see väike kogus ikka teeb?

Skeptilisel lugejal võib siinkohal tekkida küsimus, et kui see kõik nii ohtlik on, miks seda siis lubatakse? Aus vastust on – pole aimugi!

Järgmine mõte võiks olla, et kui kõike ohtlikku on väikestes „lubatud“ kogustes, siis ei saa see ju kuidagi halvasti mõjuda. Küsiksin vastu: kas te annaksite oma lapsele iga päev pisut mürki (no näiteks teelusikatäie bensiini), sest “mis see väike kogus ikka teeb...?“

Biolagunematud kemikaalid on akumuleeruva (kuhjuva) toimega ja rasvlahustuvad. Meie aju kuivmassist moodustab rasv ca 60%. Erinevad mürgid läbivad kergelt väljakujunemata (laste puhul) või nõrgenenud aju-vere barjääri. Ajju jõudnult alustavad nad laastamistööd, kahjustades ajurakke, takistades närvivahendusainete tööd ja põhjustades pöördumatuid muutusi.

Lastel on kiirem ainevahetus ja rakukasv, mittetäielikud ensümaatilised mehhanismid, lõplikult väljakujunemata soolefloora  ja alles arenemisjärgus immuunsüsteem. Seoses väikese kehakaaluga on lapsed palju vastuvõtlikumad ka pisikestele toksiinide kogustele, neil toimub täiskasvanutega võrreldes kiirem ja ulatuslikum mürkide bioakumulatsioon kehas.

Teades, millise hooga kasvavad neurodegeneratiivsete ja autoimmuunhaigustega hädas olevate inimeste hulgad, ei teki vist küsimustki, et miks peaksime me üles näitama valvsust sissesöödava-joodava-süstitava suhtes...

Närimisega kaasneda võivad probleemid

Seda, et nätsu pole soovitav alla neelata teab igaüks, halvimal juhul võib see kuskile sooltesse kinni jääda, paremal juhul peaks see paari päeva möödudes kehast väljuma. Hoopis tõsisemaks ohuks peetakse seda, et amalgaamplommide puhul suureneb nätsu närides tunduvalt seerumi elavhõbeda tase. Eestis õnneks lastel enam amalgaamplomme eriti ei kasutata. Üliinnuka närimise puhul on inimestel täheldatud  ka närimislihaste hüpertroofiat ja probleeme alumise lõualiigesega.

Kindlasti pole soovitav närida nätsu tühja kõhuga. Närimine annab maole märku toidu saabumisest ning magu hakkab valmistama seedeensüümide aktiveerimiseks vajalikku maohapet. Kui närimisele toitu ei järgne, toodetakse maohapet põhjendamatult ja see võib viia hilisemate seedeprobleemide ja ülehappesuse ilminguteni. Suure koguse nätsu närimisel võivad tekkida gaasid, puhitustunne ja kõhulahtisus.

Lõpetuseks

Nätsu valides tuleks võimalusel vältida sünteetilisi magustajaid ja eelistada ksülitooli. Ksülitool (E967) on looduslik suhkur (polüool), mis esineb paljudes taimedes ja mida toodetakse väikestes kogustes ka meie kehas. Ka Eesti Hambaarstide Liit soovitab just ksülitooliga nätsu. Ksülitool on aluselise toimega ega toida patogeenseid baktereid suus ning soolestikus. Üha enam on hakatud ksülitooli soovitama kõrvapõletike puhul, samuti on see magustaja näidanud häid tulemusi luustumise parandamisel näiteks osteoporoosi korral.

Pole vist mõtet lisada, et hammaste pesust ja nätsu närimisest tervete hammaste saavutamiseks üksi ei piisa. Neist faktoritest veel olulisem on kvaliteetne ja tervislik, piisavalt vitamiine-mineraale sisaldav toit. Söömise järel tasakaalustab suu oma aluselise pH reeglina poole tunni jooksul. Kiiremale suu leelistamisele aitab kaasa peale sööki joodav puhas vesi. Ja mahepoodides leidub ka looduslikest ainetest närimiskummi.

Autor: Tiive Murdoja, Liis Orav