25. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töös tuleb tihti ette olukordi, mida tajume ebamugavana ning nimetame "ebaefektiivseks tööprotsessiks". Näiteks annab juht tööalase korralduse, mille alluv peab täitma. Kui see aga ei õnnestu, on juhil võimalik loobuda korraldusest, teha töö ise ära või leida mingi muu viis alluva suunamiseks. Samuti võib juht plaani ellu viies tunnetada, et tema tegevusi vaidlustatakse, tema positsiooni arvustatakse kriitiliselt. Või juhtub juhi ning alluva vahel tööväliselt midagi, mis mõjutab suhteid tööl.

Võimumängude algpõhjuseid on kaks

Esiteks isiksuste erimeelsused: isiksused ei sobi omavahel. Algusest peale on tegemist antipaatiaga teineteise suhtes, mis on küll varjatud, kuid tajutav. Niisugune olukord ei saa igavesti kesta ja kindlat põhjust ei ole, millest kinni hakata. Seetõttu leitakse või luuakse sobiv põhjus ja sellega käivitatakse võimumäng.

Vanast ajast kaasa võetud ebameeldivad kogemused - varem kokku puutunud juht ja alluv toovad tänasesse päeva kaasa ebameeldivaid mälestusi, mis paratamatult mõjutavad nüüdset käitumist. Selgitamise asemel valitakse võimumäng.

Teiseks põhjuseks on tööalased erimeelsused. Arvamused lähevad lahku või tekivad mingid arusaamatused, mille tulemusel muutuvad inimestevahelised suhted pingestatuks.

Algpõhjuste kõrval on võimumängu eelduseks ka n-ö soodsad tingimused organisatsioonikultuuris, nõrk juhtimine, ebaküpsed isiksused (nn mängijad). Sobivad tingimused ja mõni algpõhjus loovadki keskkonna, kus võib käivituda võimumäng.

Üks võimumängude põhjus võib olla ka kehv kommunikatsioon. Kommunikatsioonis on teatavasti kaks või rohkem osalist ja kõik vastutavad selle eest, et tulemus oleks konstruktiivne. Tööalased vestlused osutuvad paraku sageli poolikuks ehk sõnum ei jõua kohale või tõlgendatakse seda valesti. Selle lahendamiseks tuleb asja selgitada, kohe või siis veidi jahtunult koos arutada.

Kehvast kommunikatsioonist tingitud võimumängude puhul aga leitakse muu viis: oma õigsuse tõestamine. Üks osalistest, pidades silmas ebaõnnestunud kommunikatsiooni ning omades seejuures võimu, keerab ebarahuldava tulemuse teise poole süüks. Selle asemel, et istuda, arutada ning tunnistada, et kaks poolt teineteist ei mõistnud, hakatakse otsima, kes on süüdlane ja kehvade tulemuste eest vastutaja.

Võimumäng võib avalduda kriitika ja süüdistuste või üldse suhtlemise puudumisena - asjast ei räägita, kuid antakse mõista, kelle süü tõttu see juhtus.

Niisugust võimumängu soodustavad konkureeriv keskkond, nõrk juhtimine, reeglite vähesus või mitteadekvaatsus ja isiklike vastuolud minevikus.

Hea viis sellisele võimumängule piir panna on probleemi avalikustamine. Seda toetab avatud organisatsioonikultuur ja avatud suhted organisatsioonis.

Soovitused töösuhtluses tekkinud võimumängu osalistele

* Töösuhtluses õpi tähele panema sinu üle võimu omavaid inimesi, kellel on raske avatult suhelda, oma arvamust välja öelda - enamasti kipuvad nemad selliseid mänge mängima.

* Kui võimu omava inimesega suheldes lõppes vestlus tulemusteta, mõtle läbi võimalikud "sinu süü tõttu juhtunud ebaõnnestumised". Just need võivad hiljem saada sinu "ebaõnnestumise ametlikeks põhjusteks", isegi kui leiad asjad ise olevat tegelikult vastupidised.

* Kui võimu omava inimesega suheldes läks vestlus teravaks, siis arvesta, et ainult avatud ja konstruktiivse võimu omava inimesega möödub see iseenesest. Üldjuhul tasub lühema aja jooksul olla tähelepanelik ootamatute tööülesannete saamise suhtes, muudatuste suhtes sinu professionaalses tegevuses jne. Paranoialiseks ei tasu muutuda, oodates, et nüüd kindlasti midagi juhtub, aga tuleb valmis olla, et plaan võtta puhkus soojale maale sõiduks võib sinu vastu suunatud võimumängu ajal luhtuda.

* Kui vestluse käigus tekib võimalus probleemi arutada, siis tee seda kohe. Mida kiiremini segane olukord lahendatakse, seda parem on see edaspidistele suhetele.

* Kui sinuga mängitakse võimumängu, siis vaata seda kui mängija nõrkust - tal lihtsalt puudub muu täiskasvanulik viis asja lahendamiseks. See peab olema sinu sisemine hoiak (mitte väljaütlemiseks), mis aitab säilitada enesehinnangut ning mitte tunda end süüdlasena seal, kus seda pole vaja.

* Kui oled valmis olukorda arutama - ja teine pool samuti -, siis katsu keskenduda uute lahenduste leidmisele, mitte sellele, kes on süüdi ja kuidas süüdlast karistada. Seda isegi, kui teine pool suunab sind nii tegutsema.

* Tuleb ette olukordi, kus ei jää mingit muud võimalust, kui tunnistada, et sa pole toiminud kõige paremini. Teise poole samasugune ülestunnistus on aga tema valik. Võimalik, et sinu ülestunnistus annab teisele head eeskuju ja sellega saab olukorra lõpetada. Enesele tuha pähe raputamisega ei tohi aga liialdada ja sellist käitumist alati esimesena valida, sest seda saab sinu vastu otseselt kasutada.

Autor: Tiive Murdoja, Alexander Kotchubei