15. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Saiad, pirukad, koogid ja tordid on menukad ning koogileti taga on pea alati järjekord. Müügil on Moskva sai, kohupiimakorp, võisai, lehesai, kapsapirukas, viineripirukas, kartulipirukas, vahukoorekringel, ekläär, struudel ja veel ja veel igasuguseid nostalgiahõngulisi küpsetisi. Pirukad on valdavalt valmistatud pärmitainast, mis mulle praeguse lehttaina pealetungi juures eriti meeldib, ja need on alati värsked.

Klientidest püütakse lahti saada

Samas järjekorras seisavad ka need, kes on tassi kohvi või lõunaprae ootel, sest tellimine käib ühest letist. Menüü on tahvlil kirjas, aga sellest pole palju kasu – kõik, mis kunagi kirja pandud, jääb sinna püsima, otsa saanud toite keegi ära ei kustuta.

Valisime soovitu välja ja alles siis kuulsime, et sel päeval enam mingit sooja sööki ei ole ega tule, kuigi kohvik oli kella kaheksani avatud. “Köök on lahti kella seitsmeni,” teatas letitagune teenindaja tõrjuvalt. Nojah, tore küll, järelikult oli veel veerand tundi aega. “Aga kõik on juba ära läinud,” püüti meist ikkagi lahti saada. Jonnakalt leti ees seistes õnnestus meil saada tuunikalasalat, juustu-singisalat ja köögiviljasalat. Meie visadust kroonisidki need kolm uhketes lainelise äärega klaaspokaalides serveeritud salatikest, kõik ühtmoodi majoneesimütsikesega vääristatud. Maitsed lihtsad, ilma erilise köögikunstita: tuunikalakonserv + riis, juust + sink + tomat + paprika ja kurk + tomat + mais. Ja muidugi majonees – rammus ning suures koguses.

Teenindust troonivad alusetud lubadused

Teisel katsel, sedapuhku lõunasel ajal, tahtsin eriti vanaaegset rooga – sibulaklopsi – aga jälle ei olnud. Leppisin siis lihtsa naturaalse šnitsliga, mis aga eriti naturaalseks ei osutunud, vaid oli paksu riivsaiakoorikuga kaetud. Sai maha kooritud, maitses see koos keedukartulite, köögiviljade ja majoneesikastmega väga hästi ja naturaalselt. Majonees oli seekord kausikesega kõrval ehk mittekohustuslik täiendus.

Kuigi mul on kalduvus imetleda kõike vanaaegset ja hästi säilinut, on mul Narva kohviku toidu suhtes raske seisukohta võtta. Pirukad, saiad, koogid – kõik, mis kondiitrite või pagarite tehtud – on maitsvad, ausad ja ehedad. See, kas pokaalisalatid, saiakoorikus praetud liha ja majonees meeldivad või mitte, on maitse asi.

Aga kuidagi ei tahaks ennast söögikohas tõrjutu ja üleliigsena tunda, seda on minevikus niigi palju kogetud. Nagu elus nii tahaks ka kohvikus, et lubadustest kinni peetaks. Kui menüü lubab naturaalset, siis tahaks seda saada. Ühtlasi ei tahaks koos saiaostjatega poejärjekorras seista, et prae järel veel tass kohvi juua. Ega söögi kõrvale suvalist raadiojaama kuulata. Nii et arvan mõistvat, miks õhtusel ajal seal peale meie vaid ühed kohvitajad olid ja lõunasel tipptunnilgi kohvik

pooltühi püsis.

Saiakeste, kookide, pirukate ja küpsiste ostjate järjekord aga ei kadunud hetkekski. Ostsin minagi koju magusat kaasa, just seda lugu kirjutades näkitsen Narva-nimelisi küpsiseid. Väga mõnusad on.

Narva

Aadress: Narva mnt 10, Tallinn

Telefon: 660 1786

Avatud: E–L 10–20, P 10–18

Punkte: 17

TOIT

10/7

TEENINDUS

10/4

INTERJÖÖR

10/6

PÕHIROOGADE HINNAD: saiakesed 0,50–1,30, soojad toidud 3,50–6 eurot

3 pilti

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja