Hiljuti sattusin kuulama üht TED-konverentsi kõnet, mille esineja sõnum oli elu lihtsustamise vajadus. Tegu oli Ameerika juristiga, kes oli võtnud oma südameasjaks seaduste ja õigusaktide arusaadavasse keelde tõlkimise. Mis varem oli 20 leheküljel bürokraatlikus kirjas, sai tema töö tulemusena 4–5 lehekülje peale ning seejuures arusaadavaks nii vanaemadele kui ka õpilastele.
Olen viimasel ajal mõnda teenust kasutama hakates ja lepinguid sõlmides samuti sattunud paberimajanduse otsa, millest läbinärimine on vaevarikas ja küsimusi tekitav. Ühe tuntud sideteenust pakkuva firma lepingutes on näiteks olulisimad laused trükitud kõige peenemas kirjas ja nii segaselt, et lihtsa ja heasoovliku tarbijana on mul tulnud neilt kirjapandu kohta mitu korda selgitusi küsida ja lepinguid ümber vormistada.
See kõik on aga firma seisukohast ju tühi asjaraisk. Kui palju kasulikumat tööd saaks ettevõte uusi klienti värvates teha, kui dokumendid oleks kõigile üheselt mõistetavad. Ära jääks äsja kliendiks hakanutega arvukate kirjade vahetamine, et bürokraatiat lahti seletada.
Seaduste, ettekirjutuste ja lepingute eesmärk on inimeste elu lihtsamaks teha, mitte vastupidi. Ometi tundub mulle, et neid koostades on ametnikud käsi hõõrunud, mõeldes 99% elanikkonna peale, kes ei ole lõpetanud õigusteaduse eriala ega näri neist kergesti läbi. Ehk saab mõnele koti pähe tõmmata.
Autor: Signe Sillasoo, Tiive Murdoja