8. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

BIG4 audiitorifirmade hulka kuuluva Ernst & Youngi eile avalikustatud uuring näitab, et kui möödunud aastal oli kõigest 4% Balti riikide ettevõtjatest valmis äritegevuse elavdamiseks pakkuma altkäemaksu, siis sel aastal on see protsent tõusnud 19-ni. See on suur number. Kuigi Eestit uuringus eraldi välja ei tooda, eeldame, et ega me mäekõrgusel heas mõttes lõunanaabritest ikka ei erine küll.

Võrreldes Lääne-Euroopa riikidega pööratakse meil vähem tähelepanu pettusevastaste juhendite ja eeskirjade väljatöötamisele. Uuringu läbiviijad leiavad koguni, et kuigi justiitsministeeriumi statistika andmetel on Eestis majandus- ja ametialaste registreeritud kuritegude osakaal languses, ei pruugi see suund enam jätkuda. Need on tõsised hoiatused.

Noore demokraatiana on Eesti peaasjalikult võidelnud avaliku sektoriga seotud korruptsiooniga ja seal märgatavaid edusamme teinud. Erasektoris toimuva korruptiivse tegevuse uurimine on alles lapsekingades. Üks asi on otsesed altkäemaksud, kuid lisaks valitseb suhteliselt suur hall tsoon, nagu näiteks kick back’id ehk tagasimaksed käibe tekitamise eest, kus võiks olla üheselt selged ja kõigile teada mängureeglid.

Põhjusi, miks korruptsioon erasektoris taas pead tõsta võib, ei pea kaugelt otsima. Ettevõtted on majanduskriisist välja tulnud püksirihma pingutades. Rasvavarusid, millelt efektiivsust ja seeläbi kasumlikkust juurde lõigata, enam eriti alles pole. Kulude jätkuv kokkuhoid tähendaks paljudel juhtudel firma hääbumist. Nüüd aitab vaid lisakäibe tekitamine, mille nimel on finantsjuhid nõus sularaha kasutama, või tegevjuhid eesmärkide saavutamiseks ausa äritegevuse nurki siledaks lihvima.

Firma põhiväärtuste osaks olev eetika- või siis hea tava koodeks võiks ette näha, kuidas firma huvide konflikti vältida, kuidas suhelda väljaspool ettevõtet (sh tundliku info lekkimise vältimine), ja kuhu tõmmatakse joon, mida lisakäibe tekitamiseks ei ületata.

Heaks indikaatoriks, kas firmas on eetikaga asjad korras, on klassikaline näide: kujutagem ette, et teil on nõupidamiste ruumis kaamera, mis filmib kogu koosolekut, ja see salvestus satub teie klientide ja konkurentide kätte.  Kui teil pole ülemäära piinlik, on asi korras. Kui aga tahaksite häbi pärast maa alla vajuda, on asi eetikaga halb.

Siis peab just juht esmalt peeglisse vaatama ja küsima, kas ta tahab, et tema juhitud ettevõtte tegutseks kaua. Sest valemäng maksab varem või hiljem kätte – asi tuleb välja, või kui ei tule, mängib keegi veel jõhkramalt.

Mida ausam ja eetilisem on üldine ärikeskkond, mida võrdsemad võimalused on kõigil, ja seda paremini turuosalistel tervikuna läheb. 

Autor: Tiive Murdoja, aripaev.ee