Esimene vaatus. Lõuna. Istume lauda, kelner ulatab meile pidulikult menüükaardi ja jätab valikut tegema. Menüü pole pikk, kuid tundub põnev ja häälestab naudingutele. Vaevalt oleme esimese soovi teatavaks teinud, kui kelner peatab meid: “Lõunasel ajal on meil ainult päevapakkumised.” Päevapakkumiste leht on menüüs esimene, aga kuna ei püreesupp ega burger äratanud isu, olime neist mööda libisenud, päris toitude juurde.
Napisõnaline menüü ja teenindus
Teine vaatus. Ikkagi tahaks süüa. Helistan laupäeva hommikul ja tahan õhtuks kaks kohta kinni panna. “Ei ole, mitte ühtegi kohta ei ole. Ei kella kuueks ega üldse terve õhtu. Jah, kindlasti helistan tagasi, kui peaks selguma, et poolteist tundi kuhugi vahele mahub.” Kõnet muidugi ei tule. Menukas, imestan, vaat mis tähendab asukoht!
Kolmas vaatus. Seesama laupäev. Pinge on üles köetud, otsustan koha siiski oma silmaga üle vaadata. Kell veerand kuus on restoranis mõned harvad külastajad. Saame laua, menüü (seekord ilma päevapakkumiste leheta, ikkagi nädalalõpp).
Siiski – üks päevaroog on ka püsimenüüs, kala. Kui ettekandjalt küsime, mis kalaga täna on tegemist, ütleb ta, et päevakalaks on tursk. Kui küsime, kuidas see tehtud on, ütleb ta rõõmsalt, et ega ta kokk ole, et sellist asja teab. Ise naeratab nii armsasti, justkui sellega tema töö piirdukski. Palume siiski järele uurida. Tagasi tulles on info muutunud: päevakalaks olla hoopiski merilest ja seda olla tehtud nii, et alguses praetud ja siis ahju pandud. Kord juba tellitud tomatimahlast pole ta kuulnudki.
Nagu ettekandja, on ka menüü erakordselt napisõnaline: veise-tartar ja kõik. Et sinna juurde käivad ka Saku suitsujuust, marjad, oliiviõlivaht, toore sibula rattad ja spetsiifiline kaste, sellest ei sõnagi. Isegi kui tartar juhtub olema lemmikroaks – ja miks ei peakski, hõrk ja maitseküllane nagu ta on –, siis põldmarjade ja suitsujuustu kohta tahaks enne 12 euro kulutamist mingitki infot.
Palagani täie raha eest
Neljas vaatus. Kell pool seitse samas kohas. Ruum on endiselt pooltühi. Kui hommikupoolikul helistades olin palunud kella kuueks kaks kohta kinni panna, kinnitati mulle, et kahjuks pole see võimalik, absoluutselt kõik kohad on täis ja kõik, absoluutselt kõik lauad on juba ammu ära broneeritud.
Õnneks on vahepeal teenindaja vahetunud, uus tütarlaps naeratab vähem, kuid on väga armas ja tähelepanelik. Saame oma söögid ja joogid sujuvalt kätte, kuid õnnelikuks need meid ei teinud. Päevakalal polnud mitte just kõige parem päev: lauale jõudmist oli ta pidanud liiga kaua ootama, mistõttu tema õrn ja tundlik natuur näitas selgeid väsimise märke. Ehk kala polnud enam oma esimeses värskuses.
Aiasalatiga kaasnev savist lillepott ja kastekannust valatav salatikaste oli küll äge show, kuid talviselt nahkjad tomatid, ohtralt toorest sibulat, mõrkjat rohelist paprikat ning rohelise herne võrseid polnud mitte kõige õnnestunum maitsekombinatsioon ja restoranis oleksin ma iga kell valmis ägeda show' maitsva salati vastu vahetama. Teatris, jah, meeldib mulle ka palagan.
Manna la Roosa
Aadress: Vana-Viru 15, Tallinn
Telefon: 620 0249
Avatud: E–N 12–00, R 12–02, L 13–02, P 14–22
Punkte kokku: 15
TOIT
10/5
TEENINDUS
10/2
INTERJÖÖR
10/8
Põhiroogade hinnad: 8–18 eurot
Loe kõiki restoraniteste SIIT.