Kuigi menüü lubas traditsioonilisi Vene maitseelamusi modernses võtmes, ei saada läbi ilma üleilmsete turistimenukite carpaccio, bouillabaisse’i ja pannacotta’ta. Vene köögi kuldvara, suupisted ehk sakuskad kandsid hoopiski tapas’e nime ja põlise Vene viina asemel pühendutakse džinnile – valikus oli kümmekond džinni ja ligi 30 džinnikokteili.
Soe šampanja ja sidruni-sinepisoust
Esimesel soojal juulikuu päeval olid restorani siseruumid täielikult maha jäetud. Kaks töötajat ajasid telefonitsi omi asju ja üksikule külastajale, st minule, ei pööranud tähelepanu keegi. Kõndisin saalid läbi, aga otsustasin siiski terrassi kasuks – ikkagi maaliline vanalinn. Maalilist vaadet aga ei jätkunud kauaks, peatselt parkis just minu laua kõrvale Schlössle hotelligrupi auto. Mina polnud ainus, kelle arvates polnud see parim paik parkimiseks, mõne aja pärast olid kohal ka Ühisteenuste parkimiskontrollid. Pärast pildistamist, protokollimist ja väikest nägelust autojuhiga, kes ametimeeste saabudes välkkiirelt kohale jõudis, paranes terrassivaade tunduvalt.
Mitte sageli pole mul juhust einetada nii noobli hotelli restoranis. Vaatamata paari sammu kaugusel aset leidvale olmetragöödiale otsustasin lubada endale klaasi šampanjat. Jah, päris ehtsat šampanjat, mida klaasi kaupa vaid väga vähestes restoranides pakutakse. Aga sain kibeda pettumuse osaliseks – butiikhotelli restorani šampanja oli soe.
Ka järgmine etteaste, külmsuitsulõhest eelroog tundus olevat elektrikatkestuse ohver: külmsuitsulõhe-tartar’i taldrik oli sinepivärvi kastmetriipude ja punaste peeditäppidega väga kauniks kujundatud, ainult lõhet täiendavast sidruni-sinepisorbeest oli juba enne lauale jõudmist saanud sidruni-sinepisoust – see oli lihtsalt üles sulanud. Siinkohal väärib mainimist, et klaas sooja vahuveini maksis 15 eurot ja soustiks sulanud parfeega eelroog 9 eurot.
Täispikkuses lugu näevad Äripäeva tellijad.
Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja