Autor: Tiive Murdoja • 24. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Palju Sinu sulest on raamatuid ilmunud?

Tegin just oma raamatutest ülevaadet. Kuus on sellised lugemise raamatud, lisaks veel Äripäeva Käsiraamatu peatükid, mõned eessõnad ja pikemad artiklid kogumikes, mõni koostamine-toimetamine.

Varasemad Sinu kirjutatud raamatud on pigem erialased. Möödunud aasta lõpus ilmunud raamat

Sekretäride päeva konverentsil Sa esined teemal „Ole kohal. Oma elus.“, mis Sinu jaoks tähendab kohalolu oma elus? Millisel hetkel Sa teadvustasid kohalolu oma elus?

Elus on nii palju lihtsaid tõdesid, mis jäävad kahe silma (õigem oleks küll öelda, et lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja) vahele. Ma olen kogu aeg oma koolitustel ja loengutel palunud kuulajaid, et olge kohal. See on teie aeg, seda aega ei saa te enam kunagi tagasi. Kui te ei saa või ei jaksa kohal olla, siis enamik minu loenguid on internetis olemas või väljatrükituna jagatavad, ärge kulutage siin oma aega, kui te pole teadlikult kohal, kui libisete Facebooki või mujale. See raiskab teie aega ja minu tähelepanu. Aga seda, et kohal peab olema mitte ainult 45-minutilises loengus, vaid kogu oma elus, kogesin ma alles ülemöödunud suvel. Kogesin nii, et mitte ainut ei uskunud seda iseenesestmõistetavat tõde, vaid hakkasin ka seda tõde elama. Ausalt, mõnikord on väga raske oma elus kohal olla. Siis ma mõtlen, kas olen vales kohas, valede teemadega või valede inimestega, õige sageli olen lihtsalt vales ajas. Vahel on nii, et ootad midagi niiväga, teed ettevalmistusi ja plaane ja kui see niiväga oodatu kohale jõuab, siis sa seda ei märkagi, sest oled üleni hõivatud millegi järgmise ootamisega või millegi möödunu pärast muretsemisega.

Avastasin imestusega, et  kuigi ma olen paras õgard, polnud ma enamasti söömise ajal kohal. Ma söön ja söön ja kui katsun hiljem meenutada, et mida ma sõin, sain vastuse alles prügikastist, et mis pakendid seal on. Ma ei mäletanud ei maitset ega lõhna. Ma polnud kohal, masinlikult nagu tolmuimeja imesin suure hulka kaloreid sisse. Ja need omakorda suundusid sõbralikult kohe puusadele ja tagumikule. Vahel kirjutamise kõrvale kommi süües märkasin, et ma söön, alles siis, kui karp oli tühi ja enam midagi suhu pista polnud. Söömine on hoopis suurem nauding, kui oled kohal. Siis sööd ka vähem.

Kurb on, kui sa pole kohal hetkedel, mil suhtled oma vanematega. Enamasti oled neid jutte juba kümme korda kuulnud ja nii palju on endal tegemist, et polegi aega kohal olla. Hetked vanematega on loetud, need lõpevad kord pöördumatult ja siis on hingel valus. Et ei olnud kohal siis, kui see oli veel võimalik.

Laste elus kohal olemine annab tohutult energiat. Ka siin pole võimalik kohalolekut homseks deponeerida. Homme ei taha laps enam, et sa niiväga kohal oled, vahel võiksid hoopistükkis õhtuks kodust ära minna.

Iga hetk elust on imeline ja väga harva on meil võimalik teha vigade parandusi. Kui me ei rõõmusta oma rõõmude üle, kui me ei kallista oma kallistusi, kui me ei vihasta oma vihastamisi, siis kes neid teeb? Kui meie ei ela oma ainukest elu, siis ei ela seda ju keegi teine. Elus kohalolemine on üksjagu raske, aga minu arvates ainuke viis elusolemist nautida.

Sa kirjutad raamatus, et oled kaotanud viimaste aastatega 30 kilo. Sekretar.ee lugejad on naised ja on kindlasti naiselikult uudishimulikud, mis on Sinu kaalulangetuse nipp?

See on nii pikk jutt ja vastused on raamatus igal lehel. Minu jaoks oli avastus, et mina ei suuda ühtegi dieeti pidada. Nii kui pea mõtles kasvõi sõnale "dieet", nii olin ma  vonksti külmkapis (kodukontori tohutu viga) ja toimisin taas toiduimurina. Lisaks veel halb enesetunne, et olin mitte hakkama saanud. Ühel hetkel hakkasid kilod ise kaduma. Mu hea sõbranna uuris ja uuris, mida ma küll teen. Ma ei osanud vastata ja nii ta siis arvaski, et ussid, mis muud. Täna mulle tundub, et ma hakkasin märkama kohal olla ja see, mis minu elus oli, tegi mind õnnelikuks. Ma õppisin tangot tantsima. Selgus, et tants on üks väheseid liikumisviise, mis mulle meeldib. Aga tantsimise jaoks oli tarvis korsetilihaseid. Nii pidin ikka spordiklubisse minema. Õppisin sedagi nautima. Ja õppisin magama. Oluline on hea tuju.

Kui Sa mõtled tagasi oma 30ndatele, kas on midagi, mis Sa teeksid teistmoodi? Mis takistas Sind siis olla kohal, oma elus?

Meie põlvkond on vist esimene heaoluühiskonna põlvkond, me olime küll veel varajased sünnitajad ja varajased abiellujad, aga kolmekümnendad olid ikka veel suhteliselt turvalised eneseotsimise ja ägedate pidude aastad. Siis ei olnud kohalolek justkui probleemiks. Ja kusagil kukla taga oli kogu aeg vabandus: siis, kui kasvan suureks. Kui ma oleksin täna 30, siis ma mõtleksin rohkem sellele, kuidas olla ka viiekümneselt hea tervise juures, ilus ja muhedas suhtes. Ausalt, kui viiekümneselt hakata liigsete kilode ja valutavate põlvedega võitlema, siis on see raske võitlus.

Võib-olla ma tähtsustaksin iseennast rohkem, lähtuksin rohkem enda vajadustest, võtaksin vastu julgemaid otsuseid. Aga see kõik on vaid oletus, sest mul ei ole jäänud midagi hingele kriipima, et oleks võinud muudmoodi käituda. Ma olen täna füüsiliselt väga heas vormis, just tegin katsed, võiksin sõjaväkke minna küll, kui kätekõverdustelt hinnaalandust saaksin. Muude katsetega saan hakkama. Lapsi oleks võinud rohkem olla. Aga kolmekümneselt ma nii ei arvanud. Tundus, et  kolm on just paras kamp.

Sa oled naine parimais aastais, õnnelik abikaasa, ema kolmele lapsele, tegus vanaema, -30 kilo kergem, kohal oma elus – kuhu edasi? Kas on midagi, mis on veel tegemata või saavutamata? Millised on Sinu unistused tulevikuks?

Ma tahaksin oma lastelastele olla äge vanaema. Selgub, et nad kõik kirjutasid koolis oma Banaemast (nii kutsuvad Aune lapselapsed teda hellitavalt - toim.), et ta on väga aktiivne ja armas. 

Tegelikult on mõned käsitööoskused - photoshop ja videotöötlus - mida tuleb kiiresti omandama hakata. Hea tuju raamat ootab järge. Pooleli on lasteraamat Paapua Uus Guineast. Ja häbi-häbi, Hea tuju raamatu blogi on täitsa lapsekingades, kuigi võiks juba omal jalal seista. Erialaselt tahaksin teha veel mõned ägedad kampaaniad ja koolitused. Minu erialaselt kitsam valdkond, imago ja mainekujundus, on maailmas tõusnud tähelepanu keskpunkti. Meie kiire mõtlemine toimub imagotega, imagod ütlevad meile kiiresti mis miski on. Ma olen saanud erialases töös imago uurimisega tegelda väga pikalt ja nii on minu väljatöötatud Imagomeeter väga hea mõõdik, millega analüüsida organisatsiooni või brandi imagot. Milline on inimeste kujutluspilt organisatsioonist või brandist. Ja ehmatavalt sageli erineb see väga palju tegelikkusest. Tegelikkuse ja imago ehk kuvandi lähenemisele saame kaasa aidata kommunikatsiooniga. See kõik on väga põnev. Päris uus asi on tekstianalüüsi tarkvara loomine Imagomeetri baasil. Siin on muidugi veel pikk maa minna, sest eesti keeles on tarbijaid väga vähe ja sellealane tegevus on rohkem hobi kui äri. Ingliskeelsed tarkvarad on juba olemas, aga mu meelest on mõttetu lasta analüüsijatel tekst Google translatoriga kõigepealt inglise keelde panna ja siis tarkvaraga ära analüüsida. Ma ei saaks selliseid tulemusi kuidagi usaldada. Aga tähenduse mõõtmine tekstis arvutitarkvara abil on väga põnev teema. Ma ise ei oska tarkvara luua, nii et minu roll on ülesanne püstitada ja teooriale tuginevad toimivad lahendused pakkuda. Ja siis tulemust katsetada.

Raamatupood Apollo küsitles möödunud aastal 5000 inimest, et välja selgitada parimad 2014.aastal ilmunud Eesti autorite raamatud. Sinu raamat võitis käsiraamatute kategoorias teise koha. See on suurepärane saavutus ja tunnustus. Mis Sa arvad, mis on selle raamatu menu taga?

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks oma välimuse ja tervise ja suhetega 100% rahul. Ja nii kergendav on lugeda, et kellelgi teisel on samad probleemid. Ja nii hea on, kui saad ka võimalikud lahendused, mida katsetada. Vähemalt nii olen ma  nendest meilidest, mis mulle on saadetud, aru saanud. Raamat hakkas oma elu elama. Ma tean, et on üks sõbrannade klubi, kes seda koos loevad ja arutavad. Üks naine kirjutas, et tema tahtis raamatukogust laenutada ja oli järjekorras 97-s. Raamatus ei mõisteta kedagi hukka, kõik mida me teeme või tegemata jätame, on hetkel millegagi põhjendatud ja kui me teame, kuidas saab paremini, eks me siis võtame uued sihid ja katsume kabedamini kõndida.

Mis Sa soovitad neile, kes tunnevad, et ei ole täna õnnelikud ja ei ole kohal oma elus?

Mõtle, kes peale sinu võiks olla sinu elus kohal? Kes võiks tunda sinu õnne? Pole vist kellelegi teisele osutada. Ja kui me poleks vahel õnnetud, siis me ju ei teakski, mis tunne on olla õnnelik. Elus on nii palju pisiasju, mis muudavad päeva paremaks, mis annavad hea tuju. Kui me katsume oma päevas kohal olla, siis me tajume nii paljusid hetki, mis teevad meid õnnelikuks. Kuula, mis mõtted tormavad su peas. Minu ahaa-hetk oli ehk see, kui ma järsku märkasin, et ma muretsen selle pärast, mis juhtus eile ja üleeile ja kolm aastat tagasi ja muretsen selle pärast, mis juhtub homme ja jõulude ajal ja kolme aasta pärast. Aga ma ei rõõmustanud tänase päeva pärast. Muretsemine on hea sõber stressiga. Stress ei lasknud magada, magamatus lisas söögiisu ja lisakilosid, lisakilod haigusi, kõik see kokku omakorda oli magus põhjus stressata. Minu esimene samm oli oma mõtteid kontrollida. See on tegelikult hoopis raskem, kui oma taldrikut kontrollida.

Millist tuge nad võiksid leida Sinu raamatust?

Lisanduvad aastad ei ole põhjus muretsemiseks. Gerli Padar ütleb raamatu tagakaanel, et loed seda raamatut ja mõistad, et vananemine on võluv. Selles raamatus otsib vastuseid ilu, tervise ja suhete valdkonna küsimustele naine nagu sina. Võib olla pisut pikema ajalooga.

Soovita palun ka teiste autorite raamatuid, mis Sind on viimastel aastatel kõnetanud.

Imago teemadega haakub hästi Daniel Kahnemani "Kiire ja aeglane mõtlemine"

Alex Malley "The Naked CEO",  loen palju ka reisiraamatuid ja uurin veiniraamatuid.

Aune Pasti "Hea tuju raamat 40+" blogijuttudega saad kursis olla raamatu Facebook´i lehel.