Autor: Heidi Vihma • 11. mai 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõigi maailma täidisega tainapätsikeste hulgast paistavad need silma oma mõõtmete poolest, itaallaste ravioolid ja agnolotti’d ning venelaste pelmeenid on grusiinide suurte, kroogitud tutiga hinkalite kõrval kääbused.

Kolm ühes roog

Hinkalid on justkui kolm ühes roog: korraga supp, liha ja lihakõrvane. Täidisest eraldub keetmisel puljongit, mis jääb tainakesta sisse pidama ja seetõttu tavaline euroopalik, noa ja kahvliga lähenemisviis neile ei sobi. Hinkalit tuleb tainatutist näppude vahele võtta, mõõduka ampsuga avada ja kõigepealt puljongist tühjaks luristada – luristamine on hinkalite söömisel igati aktsepteeritav tegevus.

Kuna tainatutt on tihke ja mitte eriti maitsev, jäetakse see enamasti söömata. Aga seda teavad ainult asjassepühendatud, sest Hinkaali Maja muidu nii lahkelt naeratav ettekandja meile ega ka naaberlaudkondadele hinkalikombestikku ei avanud, tugineda tuli iseenese tarkusele. Puljongi luristamine tuli treenimata sööjatel hästi välja, täidise-taina vahekord oli tasakaalus, ainult liha oli ülemäära soolane ja seepärast jäi maitsemõnu poolikuks. Kuuest lambahinkalist jätkus aga õhtusöögi sissejuhatuseks kogu meie väikesele laudkonnale, need olid tõesti suured.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.

Loe kõiki restoraniteste siit.

3 pilti

Hinkaali Majas on au sees hinkalid – Gruusia kööki kuuluvad täidisega tainapätsikesed – mõnusad, maitsvad ja väga rammusad.

Foto: Julia-Maria Linna