Autor: Heidi Vihma • 2. juuni 2015
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Restoranitest: Vene klassika Troikas
Keldrivõlvide all on Troika atmosfäär jäänud klassikaliseks ja pidulikuks.
Troika oli üks esimestest restoranidest, mis Raekoja platsil uksed lahti tegi. Kunagi gurmaanide täit tähelepanu nautinud, tundub ta nüüdseks koos vanalinna matrjoškapoodidega vaid turistide huviorbiiti jäänuna, kirjutab Puhkepäeva toidukriitik Heidi Vihma.
Raskepärane Vene bojaaristiil käib risti vastu kõigile sellele, mis suunas praegu toidutrendid liiguvad. Restoranid on keldritest maa peal tulnud, valgus ja vaade on sama oluliseks saanud kui kohalikkus, värskus ja kergus. Aga klassika ei vanane, pelmeene hapukoorega armastan ma endiselt ja härmas viinapitsidesse kõrges kaares viina valamine meeldib mulle ka. Pealegi juhtusin hiljuti lugema Vene emigrandi Anya von Bremzeni raamatut, kus Vene-Nõukogude ajalugu avaneb toidu kaudu ja see äratas taas huvi selle suure ja võimsa, meid nii palju mõjutanud toidukultuuri vastu. Sellepärast siis Troika.
Külm vastuvõtt
Esmapilgul jättis muidu nii uhke võlvkelder hüljatud mulje. Kuigi oli kauni laupäeva lõunaaeg, ei tahtnud meid vastu võtnud Vene rahvariietes näitsik meid isegi sinna sisse lasta, mingu me parem trahterisse. “Kas restoran on suletud?” tundsin huvi. Kinni see polnud, aga kuna sellel kaunil kevadpäeval polnud vist veel keegi avaldanud soovi keldrisse laskuda, puhkas see täielikus neitsilikus rahus ja pimeduses.
Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.
Loe kõiki restoraniteste siit.
3 pilti
Keldrivõlvide all on Troika atmosfäär jäänud klassikaliseks ja pidulikuks.
Foto: Julia-Maria Linna
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!