Restoran asub Tartus ja kannab maailmaränduri ning kirjaniku Roy Strideri reisiraamatust inspireeritult nime Himaalaja Jutud. Asukoht on Himaalaja juttudel soliidne, isegi liiga soliidne – kes oskaks Himaalajat otsida südalinna modernsest tumedaklaasilisest uusehitisest? Aga seal ta on, Tiibeti kaardi, mustrite, lippude ja fotodega oma autentsust juhuslikule sisse astujale kinnitamas.
Mida odavam, seda maitsvam
Lisaks Tiibeti roogadele on menüüs ka India ja Nepali road, mis Tiibeti kööki nagunii mõjutanud ja kujundanud on. Ka restorani omanik pärineb Nepalist. Tiibetit esindavad menüüs momo’d, Itaalia täidetud pasta või Vene pelmeenide sarnased pirukakesed, millel täidiseks liha või köögivili. Ettekandja sõnul olevat momo’d restorani menuroaks. Kaukaasia hinkaleist või Korea mandu’dest väiksemad, aga Vene pelmeenidest suuremate momo´de tainas oli parajalt õhuke ja täidis lopsakas, nii et menuks on põhjust küllaga. Maitset lisas ka vürtsikas kaste, mis pirukakestega koos lauale toodi.
Tartule omaselt on Himaalaja Juttude portsjonid suured, ei mingit kolmekäigulist mekutamist. Korra Tiibetisse sattunud, tahtsin võimalikult palju roogasid ära maitsta, seepärast palusin supiportsjoni kahte kaussi jagada. Kui supid lauale toodi, arvasin esialgu, et ettekandja ei saanud mu soovist aru: poolitatud supid olid suuremad kui nii mõnigi täisportsjon.
Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.
Loe kõiki restoraniteste siit.