Kaja Kallas: palgalõhe alged on vanemahüvitiste süsteemis

Kaja Kallas
Kaja Kallas

Eestis on Euroopa suurim palgalõhe. On arutletud erinevate põhjuste üle, miks see nii on, aga me pole julgenud otsa vaadata ühele teemale, mis esmapilgul tundub igati naistele soodne – vanemahüvitise süsteem.

Alustuseks tuleks meenutada seda, et vanemahüvitise süsteem (rahvasuus tuntud ka kui emapalk) loodi põhjusel, et meil on haritud naised, kes on tööalaselt aktiivsed, ja kuivõrd nad ei soovi kõike tööalaselt kättevõidetut kaotada, lükkavad nad laste saamist edasi. Tasub täheldada, et algse idee järgi ei ole vanemahüvitis mitte sotsiaaltoetus, vaid demograafiline meede – vahend, mis paneks noored töötavad naised sünnitama, ilma et neil oleks hirm oma sissetulekute languse ees, kui nad peavad mõne aja töölt eemal viibima. Mitme lapse järjestikuse sünnitamise soodustamiseks on vanemahüvitise süsteemis ette nähtud võimalus saada esialgset vanemahüvitist ka teise lapse puhul, kui laste sünni vahe on vähem kui kaks ja pool aastat, seega võib mõne naise töölt eemalviibimine venida üsna pikaks.

Elu meie ümber aga muutub tänu erinevatele uutele tehnoloogiatele ja arengutele kiiremini kui kunagi varem. Kõikide muutustega kursis olemine nõuab isegi pidevalt tööl käivatelt inimestelt suuri pingutusi, mis on seda suuremad inimesele, kes on laste sünnitamise ja kasvatamise tõttu rohkem kui poolteist aastat töölt eemal olnud.

Vanemahüvitise perioodi pikkus toob kaasa ka selle, et naised võõranduvad töötegemisest. Mida kauem oled lapsega kodus, seda vähem tahad tööle naasta, tean seda omast käest. Kuigi alguses üritad end asjadega kursis hoida, muutub mingist hetkest mõte tööle naasmisest ebameeldivamaks. Kodus on väikesed mured ja rõõmud, aga teistsugune stress (mis ta sööb, kuidas magab jne), tööl aga hoopis teistsugune olustik. Seda vastumeelsust võib ühelt poolt vaadelda kui positiivset nähtust, sest paljud naised on selle toel rajanud oma ettevõtte, mis võimaldab neil lapsega kodusolemist ja paindlikku töötamist ühendada, teisalt on aga halb, kui vastumeelselt sunnitakse end naasma tööle, kuhu tööandja sind niikuinii väga tagasi ei oota.

11. aprilli Postimees kirjutas juhtumist, kus Tallinna linnavalitsus võitleb õiguse eest vanemapuhkuselt naasev lapsega naine koondada. Artiklis mainiti, et aastas on selliseid vaidlusi töövaidluskomisjonis umbes kümme, mis ei tundu suur arv. Samas kardan, et see on ainult jäämäe veepealne osa ja linnavalitsuse käitumine peegeldab seda, mis ühiskonnas kipub olema tavapärane.

Paljud naised ei hakka oma õigusi taga ajama, sest ei taha endale külge tülinorija mainet, mis võib kahjustada hilisemaid väljavaateid uut tööd saada, sest Eestis ju teatavasti kõik tunnevad kõiki. Pealegi ei ole naiste enesekindlus pärast pikka kodusolemist alati piisavalt kõrge, et oma õiguste eest võidelda. Toon ühe iseloomuliku näite: töötukassa korraldab noortele emadele tööturule naasmise koolitusi. Mu sõbranna, kes oli saanud koondamisteate esimesel töölenaasmise päeval pärast oma kaksikute kaheaastaseks saamist, osales ühel sellisel koolitusel. Üheksast koolitusel osalejast olid kuus saanud koondamisteate esimesel päeval, kui tööle naasid! Võib väita, et see oli erandjuhtum, aga tõenäolisemalt on see ühiskonnas valitseva probleemi ilming.

Vanemahüvitise süsteem soodustab pikaajalist kodusolemist, see aga paneb tööandjaid noori lastega naisi mitte armastama. Tööandja on kulutanud palju ressursse, et emapuhkusel olijat asendada ja koolitada välja töötaja, kes muutuvate oludega jooksvalt kursis on. Kui nüüd last kasvatav töötaja soovib tagasi tulla, peab tööandja tubli asendaja lahti laskma ja asemele võtma kellegi, kelle samale tasemele koolitamiseks läheb taas vaja nii aega kui ka raha, mida ühelgi ettevõtjal ei ole teatavasti üleliia. Lisaks tuleb naasva töötajaga kaasa risk, et väikesed lapsed hakkavad tihti haiged olema ja tööandja ei tea tegelikult, kas ta saab selle töötaja peale loota. Niisiis tundub olevat lihtsam teha see investeering koondamistasude näol ja jätta tööle asendaja.

Kui tööandja töölenaasva töötaja tagasi võtab, siis sageli selle palga peale, mis tal enne lapsega koju jäämist oli. Ka see suurendab selgelt palgalõhet, sest tööl pidevalt olevate inimeste palgad samal ajal kasvavad. Kui kodusoleku aeg on mitu aastat, võib palgavahe olla väga suur. Ja jällegi, reeglina on naised õnnelikud, et neil pärast pikka eemalolekut töökoht üldse alles on ja madala enesehinnangu tõttu nad sageli usuvadki, et on vähem väärt. Konkurentsitihedasmaailmas ei saa tööandjale pahaks panna, et ta seab esikohale oma ettevõtte heaolu, mitte ühiskondliku probleemi lastega naiste näol, mida peaks lahendama keegi teine.

Naiste tööhõive- ja sissetulekutrende on uuritud kõikjal maailmas ja jõutud arusaamale, et noored naised teenivad üsna hästi ja sageli rohkem kui mehed – kuniks nad saavad lapsed. (Veel) lastetutel naistel on seega lihtne öelda, et tööjuures mingit diskrimineerimist ei ole – mina teenin rohkem kui paljud mehed. Kõik muutub aga sellest hetkest, kui naine saab lapsed või tekib vajadus hooldada teisi abivajavaid perekonnaliikmeid. Jah, ma tean, et lapse saavad ikka mees ja naine, aga paraku selle probleemi kontekstis kõnelevad arvud seda keelt, et siin on kohane rääkida peamiselt naistest.

Kõike eeltoodut on kinnitanud ka rahvusvahelised uuringud. OECD tellimusel valminud uuring „Lapsehoolduspuhkuse poliitikate mõju tööturule OECD riikides” analüüsis üheksa riigi tööhõivet, vanemahüvitist ja sissetulekuid. Kuigi Eesti nende riikide hulka ei kuulunud, olid järeldused ühesed: lühem hüvitatud vanemapuhkus suurendab naiste tööhõivet, samas kui pikemaajaline vanemapuhkus suurendab palgalõhet.

Kuidas võiks seda probleemi lahendada?

Esiteks tuleks mõista, et seni, kuni vaatleme palgalõhet ja laste eest hoolitsemist kui ainult naiste probleemi, ei jõua me lahenduseni. Anne-Marie Slaughter kirjutab oma raamatus „Unfinished Business”, et me peaksime neid teemasid vaatlema kui töökorralduslikke probleeme, mis hõlmavad kahe poole tasakaalu: konkurentsi ja hoolitsemist. Kui sa pead kellegi eest hoolitsema, ei saa sa end ja oma läbilöögivõimet esikohale seada. On lihtne olla edukas, kui pead hoolitsema vaid iseenda eest.

Teiseks peame meeles pidama, et vanemahüvitiste süsteem oli loodud demograafilise meetmena selleks, et noored töötavad naised ei lükkaks sünnitamist karjääri tõttu edasi. Kui naine on oma töös edukas olnud, siis ei taha ta lapse sündides kogu aega ainult lapsele pühendada, vaid soovib end ka tööalaste arengutega kursis hoida. Nii on võimalik ka valutumalt tööle naasta. Kui riik on sellised võimalused loonud, on üsna loogiline, et enamik naisi seda võimalust ka kasutab, arutlemata sealjuures, kas see on neile pikas perspektiivis parim. Kui vanemahüvitise saamist saaks jagada lühikeste juppidena pikema aja peale, oleks naistel lihtsam end pidevalt tööalaste arengutega kursis hoida ja tööle lõplikult naasmine ei oleks nii valulik.

Kolmandaks, vanemahüvitise perioodi võiks jaotada nii, et poole sellest saab välja võtta ja lapsega kodus olla ema ja teise poole isa. 2015. aastal sai vanemahüvitist 30 642 inimest, neist 2459 olid mehed, seega vaid 8% isadest. Arvestades, et palju kasutatakse ka skeemi, kus kõrgema palgaga isa vormistatakse vanemahüvitise saajaks, aga lapsega kodus on siiski ema, siis on lapsega kodus olevate isade tegelik arv veelgi väiksem. Meil on levinud arusaam, justkui vajaksid lapsed eelkõige emasid, ometi näitavad uuringud (vt nt National Institute of Child Health and Human Development uuringud varajase lapsepõlve kohta), et nii laste arengule kui ka edasisele käekäigule mõjub paremini, kui isad nendega rohkem kodus aega veedavad. Kokkuvõttes on lapsele oluline, et temaga tegeleks armastav vanem, sõltumata sellest, kas tegemist on ema või isaga. Üha enam isasid tunnistab ise, et tahaksid lastega rohkem tegeleda, aga ühiskondlikud mudelid nõuavad neilt pigem tööalast edukust ja vaatavad viltu lastega tegelevatele isadele.

Kui lapsega kodusolemise aeg oleks jaotatud pooleks nii, et mehed on tõepoolest lastega kodus ja naised saaks sel ajal tööd teha, võidaksid sellest nii lapsed, naised kui ka mehed: lastega tegelemine mõjub hästi ka meeste tervisele ja suurendab nende sidet järeltulijatega, lapsed saavad tänu isade osalemisele paremad eeldused elus toime tulla ja naiste karjääri ei tekiks nii suurt pausi, mis paneks tööandjaid lastega naisi mitte armastama. Samuti ei oleks iseenesestmõistetav, et lastega tegelemine on ainult naiste töö, vaid seda nähtaks mõlema vanema kohustusena.

Palgalõhe on väga mitmetahuline ja komplitseeritud probleem, mille lõplikku lahkamist piiratud leheruum ei võimalda, seetõttu valisin vaid ühe aspekti. Ja isegi siin ei saa läbi arutada kõiki lahtisi otsi, näiteks seda, kuidas võiks olla lahendatud üksikvanemate küsimus, millised on lastehoiuvõimalused jms. Samuti ei ole tehtud ettepanekud kindlasti võluvitsad palgalõhe nullimiseks, aga kuskilt peab alustama. Ja alustada tuleks tunnistades, et meil on probleem.

Autor: Kaja Kallas, Europarlamendi saadik

Artikkel on kirjutatud Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe konkursi „Kuidas lahendaksin üht ühiskondlikku probleemi?” raames.

Allikas: Kaja Kallase blogi

Osale arutelus

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

EVR Cargo otsib JUHIABI

EVR Cargo AS

28. juuni 2017

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine