Märt Treier: heaks suhtlejaks õpitakse

Bill McGowan jagab oma raamatus „Täpne toon” soovitusi, kuidas edastada oma sõnum õigesti ja enesekindlalt. See raamat saab minult ühe suure plussi ja ühe paratamatu miinuse.

Pluss. Olen minagi „Täpse tooni” autori kombel teletaustaga esinemiskoolitaja ja kirjutan mõnuga alla sadadele väidetele, mis raamatusse kirja saanud. Vaielda on tõesti vähesega. Uhke pagasiga teleajakirjanike poolhullumeelne elu tundub paljudele ehk isegi ebarealistlik, kuid aastad suudavad sellegi kuivatada rutiiniks ja rutiin omakorda paljastab seaduspära ning korduvmustrid. Ei pea imeks panema, et sel alal pikalt tegelenud inimesed ajaga ivake ühtviisi sarkastiliseks ja nurgeliseks muutuvad, nagu seda ka McGowani kirjamaneerist aimub. Sõnum on selge: igavus ja klišeed on ajaraisk, tippviimistletud isikupära aga eesmärk. Olge ettevaatlikud, stambisõprade kapsamaal tuhnitakse selles raamatus liigse pieteeditundeta.

Julgen öelda, et selle (ehtameerikaliku) lugemise peamine väärtus on esinduslikust kogemusest sündinud hästi mudeldatud ja liigendatud elutarkus, millega oleks lugejal põhiküsimustes naiivne mitte nõustuda. Sama naiivne oleks arvata, et pärast „Täpse tooni” ilmumist enam inimesed reha otsa ei satu. Ikka satutakse, ikkagi proovitakse, kukutakse käpuli ja minnakse alles siis asjatundja või raamaturiiuli juurde. Siinse üsna rammusa koolituskogemuse omanikuna pean loetu põhjal imestama, kui vähe inimesed ühel ja teisel pool lompi siiski erinevad. Ja miks ikkagi on nii, et teatud oskuste lihvimise juurde jõuame ikka siis, kui katastroof juba selja taga? Rongijuhiks küll lihtsalt rongi näinuna ei saa.

Siin tulebki mängu miinus, see paratamatu. Lugu selles, et raamatu lehitsemine teid meistriks ei tee, siin aitab vaid halastamatu trenn. Lugedes on kõik imelihtne, jätkub nalja ja naeru, küllap isegi parastamist. Ise püünele astudes on aga raamat korraga kui varastatud ja asju asub korraldama päriselu ise. Halvemal juhul istub saalis keegi, kes ise oma raamatu tarvis rasvaseid näiteid otsib. Olen ammugi veendunud, et raamatumaterjal siin Eestis juhtunust saaks vähemalt sama priske, sest enamikul kodumaistel introvertidel tuleb oma esinemisgeeni mööda organismust üsna kaua taga otsida. Samas paljud teised, kes usuvad oma esinemisoskusega kõik hästi olevat (enamasti puhtast edevusest), on lihtsalt maneerlikud ja tüütud.

Õnneks on ka puhastverd andeid. Iga kahekümnes kindlasti. 

Bill McGowan on kaks Emmy auhinda võitnud ajakirjanik ning mainekas suhtluskoolitaja, kelle käe alt on läbi käinud sellised ettevõtteid nagu Dropbox, Facebook, Spotify ja AirBnB.

Vaata raamatu kohta lähemalt siit.

Raamatut luges ja arvustas Märt Treier, tele- ja raadioajakirjanik, koolitaja

Osale arutelus

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Kopra talu – peopaik Mulgimaa ürgses looduses

Turismistaluna hakkas Kopra talu tegutsema 2000. aasta sügisel. Praeguseks on sellest kujunenud populaarne seminaride, konverentside, suvepäevade ja peoürituste pidamise paik. Kopra talu asub Viljandist 22 kilomeetri kaugusel Tuhalaane külas ning on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine