Autor: Allikas: www.aripaev.ee • 11. jaanuar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõenäoliselt on iga töötaja rõõmus, kui ta näeb, et kalendris on reedene päev märgitud punasega ehk tegu on riigipühaga ning tema jaoks vaba päevaga. Küllap oleks eriti vahva, kui selline asi korduks nädalast nädalasse ehk olenemata riigipühast oleks reedene päev vaba. Selgub, et teadlased pooldavad kolme päeva pikkuse nädalavahetuse mõtet ning peavad seda ideed keskkonnasäästlikumaks ning ka inimese tervisest lähtuvalt kasulikuks.

Statistika kohaselt on energia kokkuhoid neljapäevase töönädala puhul märkimisväärne ning tegu on ühe lihtsama viisiga, kuidas muuta majandus keskkonnasäästlikumaks. Seda muuseas isegi juhul, kui nädala töötundide arv ei muutu.

Utah’ eksperiment

Aastal 2007 viis USA osariik Utah sisse seadusemuudatuse, mille alusel suurendati riigitöötajate töötunde esmaspäeviti ja neljapäeviti selliselt, et nad saaksid reedese päeva vabaks. Selline käik tähendas osariigile 1,8 miljoni dollari suurust energiakokkuhoidu aastas.

Vähem tööpäevi tõi kaasa selle, et kontoris särasid tuled vähem aega, kokku hoiti nii õhu konditsioneerile kui muu tehnika käigus hoidmisele kuluvat energiat. Ja kõike seda isegi siis, kui töötundide arv jäi samaks.

Tõsi, Utah loobus oma eksperimendist 2011. aastal, kuna inimesed polnud rahul, et nad ei saanud ametnike juurde vastuvõtule reedeti minna. Ilmselt on siinkohal siiski tegemist sellega, et inimesed veel ei oska oma aega ning käike piisavalt hästi planeerida ehk siin oleks tarvis mõttemalli muudatust.

Küll aga näitab Utah’ eksperiment, et neljapäevane töönädal on võimalik ning, kui selle kasulikkus inimesteni viia, võib säästa nii loodust kui anda majandusarengule uue tõuke.

Pikem puhkus, parem tervis

Neljapäevane töönädal pole kasulik üksnes keskkonna perspektiivist lähtuvalt. Teadlased on välja selgitanud, et kolme päeva pikkune nädalavahetus aitab meil paremini välja puhata, näiteks saame me sel ajal käia väiksel reisil või väljasõidul. See omakorda võimaldab rohkem veeta aega koos sõprade ja perega, mis on sotsiaalses mõttes kasulik.

Möödunud aastal katsetasid mitmed Rootsi ettevõtted lühendatud tööpäevi ning selgus, et töötajad olid vähem haiged ning töö tegemise mõttes isegi produktiivsemad.

Majanduslik kasu kolmepäevase nädalavahetuse puhul oleks samuti märgatav: rohkem vaba aega aitab säästa energiat ning lõppkokkuvõttes kujundada energiasäästlikuma maailma.

Siinkohal küsivad kriitikud õigustatult muidugi seda, kuidas riik endale sellist lähenemist majanduslikult üldse lubada saab.

Mõttetud tööd

Antropoloog David Graeber kirjutas hiljuti, et paljud meist töötavad ametikohtadel, mis iseenesest on suhteliselt mõttetud. Mõttetuks töötamiseks võib lugeda ka neid tunde, mil me oleme tööl kohal, ent otseselt midagi ei tee ehk siis oleme kohal kohaoleku pärast. Selle aja võiks suunata aga muudesse tegevustesse ning vähendatud töötundide ajal suurendada produktiivsust ning kõike seda arvestades olla kokkuvõttes energia- ja keskkonnasäästlikum.

Teine aspekt, mis räägib neljapäevase töönädala kasuks, on tulevikus ees ootav töökohtade automatiseerumine. Hiljutiste andmete põhjal võtavad masinad USAs ja Euroopas üle vastavalt 47 ja 54 protsenti töökohtadest. Seda arvestades oleks juba praegu kasulik hakata tegelema töökultuuri muutmisega, et üleminek oleks sujuvam.

Nick Srnicek ning Londoni ülikooli külalislektor Alex Williams kirjutavad raamatus “Inventing the Future”, et töötamise olemus ning tööturg hakkavad tulevikus automatiseerumise tõttu drastiliselt muutuma. Suurem automatiseeritus tähendab, et paljusid tegevusi tehakse üha efektiivsemalt, mis tähendab väiksemat energiakulu ning väiksemat vajadust inimese töökäte järele.

Kokkuvõttes jõuame me olukorda, kus inimene otseselt enam töötama ei peagi. See, kuidas ühiskonnad töö ümber jaotamisega toime tulevad, sõltub suuresti aga poliitikatest ning sellest, kuidas seesugustesse arengutesse suhtutakse.

Autor: Pille Ivask