Restoranitest: Uulitsa teine tulemine

Kelmikate kiikedega interjöör peegeldab Uulitsa loomingulist poolt.
Kelmikate kiikedega interjöör peegeldab Uulitsa loomingulist poolt.

Väikese kotletisaiakioskiga Mustamäel alustanud Uulits sai kuulsuse kasvades kolida pealinna trendikantsi – Kalamajja, kirjutab Puhkepäeva toidukriitik Heidi Vihma.

Järjekordse burgerikoha avamine pole ­uudis, mis suudaks gurmaani või restoranikriitiku tähelepanu köita, kuid ­Uulits kuulub harvade erandite hulka. Esimese Uulitsa kohta hakkasid õige ruttu linna peal jutud levima. Täistera- ja rukkikuklid, oma maja pihvid, kitsejuustu-peedimoos, mustsõstra marmelaad ja muu taoline kraam ühes napilt tosinajagu külastajaid mahutavas kioskis oli midagi uut ja ka väga maitsev.

Värske ja ambitsioonikas

Kuigi burgerid pole enam ammu tänavatoit, pole keegi neid ka eriti julgenud gurmeega seostada, nii et Uulitsa-meeste tänavagurmee kõlab omajagu ambitsioonikalt, kuid siiski värskelt. Igatahes Uulitsa teine tulemine ehk Kalamaja servas burgerirestorani avamine enam ei üllatanud – oli selge, et nii pühendunud burgeritegijatele jääb Mustamäe mikrokiosk väikeseks.

Nagu päris gurmeerestoranis, on ka Uulitsa tänavagurmees algusest peale kõik kohapeal ise valmistatud: nii burgerid, burgeri-wrap’id, salatid, majoneesid, kastmed kui ka ketšupid. Ka kartulid, mida lugupidavalt käsitöökartuliteks nimetatakse.

Burgerid on uues Uulitsas enam-vähem samasugused kui vanas, aga lisaks neile ja wrap’idele pakub Kalamaja Uulits ka väikese valiku salateid, eelroogi ja paar magustoitu, näiteks brüleekreemi.

Pean tunnistama, et olgu burgerid kui tahes maitsvad, jätan nad alternatiivide olemasolul söömata: ma lihtsalt ei oska seda moodustist viisakal moel süüa, ilma et soust lõuga mööda alla voolaks ja salat sülle kukuks.

Mul on tekkinud arvamus, et minu eaklassil ehk burgerieelsel põlvkonnal ei käigi suu nii lahti kui neil, kes juba lapsest peale hiiglaslikke kotletisaiu sööma harjunud. Lauanaabri abiga sain siiski lepasuitsuburgeri olemusest ülevaate ja see oli igati meeldiv.

Teenindajad peavad veel harjutama

“Vegeburger” aga osutus täielikuks möödapanekuks. Saan aru, et lihakotlettidele pühendunud söögikohas tuleks süüa liha, aga kui vegankotlet juba kord menüüsse on võetud, peavad kokad seda järelikult jõukohaseks.

Tegelikult andis iseloomutu kikerhernekotlet tunnistust sellest, et kokkade süda kuulub lihale, veget tehakse kas trendi järgimiseks või selleks, et Kalamaja vegankogukonnale meele järele olla. Mis iseenesest on üks ja seesama.

Kelner oli minu kriitikaga nõus ja kinnitas, et seni on tõesti liha rohkem tähelepanu saanud, kuid juba lähiajal olevat köögil plaanis taimetoiduga tõsisemalt tegelema hakata.

Uulitsal tuleks harjutada ka külastajate vastuvõtmist. Ootasime leti juures päris pikka aega, et keegi seal toimetavast kolmest töötajast meid märkaks. Ei jõudnudki ära oodata.

Et teada saada, milline broneeritud laudadest on meile mõeldud, pidin salvrättide voltijat tema töös segama. Palun vabandust.

Loe kõiki restoraniteste sekretar.ee/restoranitestid.

Osale arutelus

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Blogid

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine