Restoranitest: kõhklused ja küsimused Raadil

Restorani laes rippuvad väikesed elektripirnid loovad õhtul kena vaatemängu, kui valgus peegeldub klaasseintel.
Restorani laes rippuvad väikesed elektripirnid loovad õhtul kena vaatemängu,...

Eesti Rahva Muuseumi kodulehekülje järgi otsustades on Pööriöö pigem grupitoitlustusasutus kui restoran. Kui veab, saavad Eesti kuulsaima köögi roogadest siiski osa ka üksikkülastajad, kirjutab Puhkepäeva toidukriitik Heidi Vihma.

Restoranil endal eraldi kodulehte pole ja muuseumi omalt leiab vaid nende grupimenüü, mida saab ette tellida. “Üksikkülastajaid toidavad restoran ja kohvik rõõmuga jooksva järjekorra alusel,” lubatakse koduleheküljel optimistlikus kantseliidis.

Riigi esisöökla

Minul selles “rõõmuga jooksvas järjekorras” esimesel korral ei vedanud. Olin enne Tartusse sõitmist igaks juhuks muuseumisse helistanud, et uurida, kas restoran on sel päeval valmis “üksikkülastajat” vastu võtma ja saanud jaatava vastuse. Kohale jõudes selgus aga, et siiski pole – restoran valmistus õhtuseks ürituseks. Õieti polnud teenindajad üksmeelel, kas restoran on avatud või ei. Alguses ütles üks teenindaja kindla “ei”, teine aga kindlalt “jah”. Kui olin lauda istunud, menüüga tutvunud ja kelner minu soovidega kööki läks, selgus, et süüa siiski ei saa. Mis sellest, et kell oli neli ja üritus pidi algama kell seitse ehk pärast restorani ametlikku lahtiolekuaega.

Tartu toitlustusettevõtjad on ERMi restorani nimetanud Eesti riigi esisööklaks ja vähemalt sisekujunduse koha pealt olen nendega päri: suur, hubasuse ja intiimsuseta ruum on pigem söökla kui restoran. Sööklafunktsioonist lähtuvalt on paika pandud ka avamisajad, uksed pannakse kinni muuseumiga samal ajal, mis tähendab, et vaid ühel päeval nädalas, kolmapäeval, on võimalik Pööriöös õhtust süüa. Muudel päevadel pannakse kulbid nurka juba kell seitse. Sööklalikkust lisas ka asjaolu, et restorani sisenemisel tuli mööduda köögiukse kõrvale ladustatud taarakastide virnast – kas tõesti sai meedias kuulsaks kirjutatud kallist inventari kööki nii palju, et laopinda tuleb külastajate poolelt juurde võtta?

Lühike menüü

Menüüs on kaks suppi, üks taimetoit, neli pearooga ja kolm magustoitu. Suurimaks üllatuseks on eelroogade puudumine. Samas ega meie rahvatraditsioonis polegi mitme käigu kallal mekitamist, talurahvas sõi kõhu kiirelt ja korralikult täis ja läks tööle tagasi. Ka joogikaart on napp. Kohalikke joogitraditsioone taaselustav käsitööõlle ja -siidri buum pole Pööriöösse jõudnud. Ei pakuta ühegi Eesti väiketootja õlut, siidrit ega mahla, kohalikust marjaveinist rääkimata. Ainsana esindab väiketootjaid Põhjaka restorani astelpajunaps. 

Eritellimusel valminud nõud on kaunid ja kokad on road nendega kenasti harmoneerima pannud. Ilu aga on rohkem kui maitset. Hernekreemi, ahjutomatite ja ürdikartulitega serveeritud seakarree oli üpriski tuimaks küpsetatud. Koha­kala andis tunnistust koka keskpärastest kalaküpsetusoskustest, selle lisandiks lubas menüü aurutatud brokolit, taldrikul olid aga lillkapsas ja värvilised peedid, viimased millegipärast külmad. Eredaima mulje jättis lopsakalt koorene puravikusupp, mis menüüs küll ebamäärast metsaseenesupi nime kandis.

Magusavalikus pakkus suurimat üllatust jõulukook. Ei, mitte maitse pärast, maitselt oli see keskpärane, vaid ainuüksi oma olemasoluga. Käes on veebruari teine pool, aga Raadil on ikka veel jõulud?!

Loe kõiki restoraniteste sekretar.ee/restoranitestid.

Osale arutelus

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine