Restoranitest: Nepali, Hiina ja Tai kööke ühendav restoran Vaga Mama

Restoran Vaga Mama
Restoran Vaga Mama

Aasia restoranis Vaga Mama ei pruugi leida erakordseid maitseelamusi, kuid Nepali toidukultuurist saab ettekujutuse küll, kirjutab Puhkepäeva toidukriitik Heidi Vihma.

Tartu restoranil Vaga Mama on kaks sissepääsu – üks Ülikooli tänaval, teine Vane­muise pargi pool, kuid restorani kodu­leheküljel oleva aadressi järgi jõuab külastaja hoopiski SEB panga teenindussaali. Restoran ise asub selle kohal, kolmandal korrusel, kuid selleni jõudmine nõuab leidlikkust ja püsivust.

Kõigepealt otsisin pangakontoris üles lifti, et sellega hoone kolmandal korrusel asuvasse restorani jõuda. Millegipärast lift ei tulnud, nii et ühe korruse jagu tõusin treppi mööda. Edasi aga trepp ei läinud, tuli taas liftinuppu vajutada ja sellega veel korrus kõrgemale sõita. Ja seal ta ongi, ­Nepali, Hiina ja Tai kööke ühendav restoran Vaga Mama.

Teine ja hoopis lihtsam võimalus restorani jõuda, olnuks läheneda Vanemuise tänavalt: kontserdimaja kõrval asuvat nõlva pidi viib teerada otse restorani­ukse juurde. Kodulehelt võib lugeda, et õhtuti ja nädalavahetustel pääsebki restorani ­ainult pargi poolt ehk maja tagant.

Nepalist pärit kokad

Hiinas, Tais ja Nepalis elab ühtekokku ligi kaks miljardit inimest, Vaga Mama saab nende sööki ja kööki esindades hakkama täpselt 162 roaga. Kodulehekülje andmetel on kokad Nepalist, sestap ei hakanud ma roogade valikul mööda Aasiat ringi ekslema, piirdusingi Nepaliga. Ülejäänud Aasia road on mööda menüüd pilla-palla laiali ja vaid mõnel üksikul juures viide, mis kandi roaga tegemist, ent Nepali jaoks on omaette jaotus.

Kõikide Nepali roogade juurde kuulub salat, raita, basmati riis ja Nepali leib. Serveeritakse aga need eurooplaste jaoks vägagi harjumatul moel – ühel vaagnal või kandikul, kus iga roa jaoks on oma kausikujuline lohk. Ehk täpselt nii nagu Nepali lihtsamates kohtades, nagu kinnitab mu Nepali köögi konsultant.

Nii tuli ka minu tellitud Nepali terava lambapada õhukesest metallist vaagen-kandikul, mille ühes lohukeses asetses salat, teises raita, kolmandas riis, neljandas lihakaste ja viiendas õhukest lavašši meenutav küpsetis. Kaste oli maitsev, salat värske, riis lõhnas mõnusalt, kuid midagi eriti nepalipärast ei osanud tuvastada – maitses nagu ikka pan-Aasia restoranide teravapoolsed ja soustised lambaroad. Serveering aga avaldas muljet.

Piisab vaid nupuvajutusest

Muljet avaldas ka elektrooniline ettekandja kutsumise süsteem: üks nupp oli ettekandja kutsumiseks, teisega sai anda teada arve tasumise soovist, kolmandaga saab eelnevad käsud tühistada.

Mina nuppudele ei vajutanud, aga ettekandja tuli ikkagi, nii et vana hea klientide visuaalse jälgimise süsteem õnneks toimis samuti.

Veinivalik, kui 13 veini üldse saab valikuks nimetada, algab Dreameriga ning lõpeb Sovetskoje polusladkoje ja Martini Astiga. Õllest-siidrist on esindatud ainult peavool, väiketootjad pole Vaga Mamasse jõudnud. Vesi, mahlad, Coca-Cola, viin, konjak ja muud kangemad napsid on muidugi olemas.

Vaatamata mitte eriti säravatele maitse­elamustele, on ikkagi tore, et Tartu on saanud juurde veel ühe kauge maa restorani. Vanemuise-Ülikooli-Vallikraavi kvartalist on saamas Eesti kõige eksootilisema toidu piirkond: vaid kiviviske kaugusel Nepali kokkadega Nepali-Hiina-Tai restoranist asub Tiibeti kööki esindav restoran ­Himaalaja Jutud.

Loe kõiki restoraniteste sekretar.ee/restoranitestid.

Osale arutelus

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

EVR Cargo otsib JUHIABI

EVR Cargo AS

28. juuni 2017

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine