9. juuni 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõige tähtsam on aga olemas: tailastest kokad, kes teevad toitu täpselt samal moel nagu kodumaal. Ei mingit fusiooni, puhas ehe Tai köök. Tahaks väga loota, et nii see jääbki, et ei juhtu nii, nagu nii mõneski Aasia roogasid pakkuvas söögikohas, kus noored kohalikud kokad on algul “pärismaalaste” käes olnud köögi üle võtnud ja pakuvad autentsete maitsete asemel oma uljaid fantaasiamänge.

Nok Nokis on nooruslikku uljust vaid teeninduses, mis sobiks pigem lahedasse pubisse kui traditsioonilisse Aasia restorani. Noor ettekandja lülitus hetkega “sina” peale, road olid “ägedad” ja “mõnusad”, tüütult sageli pidin andma aru, kuidas mulle toit maitseb, magustoidu juures juba kohe pärast esimest suutäit. No kui ma järjest kõik ära söön, on ju nagunii selge, et mulle maitseb, on ju nii? Muidugi oli tütarlaps tore ja hoogne, aga sinatamisele oleksin eelistanud sujuvamat teenindust ja kiiremat arve maksmise võimalust. Alles siis, kui olin lahkudes läbi köögiluugi saanud tailannast peakokaga tervitusi ja tänusõnu vahetada, tundsin, et olen olnud usaldusväärsetes kätes.

Kõik on kohal

Köögi ja söögiga oli aga kõik korras. Kõik keskmise eurooplase turismireisidel omandatud Taimaa road on kohal, Singha ja Chang samuti, lisaks omajagu üllatusi. Üllatuste hulka kuulus näiteks suupistete hulgast leitud suurepärane krõmpsuks praetud austerservik. Tai köögi põhivarasse võib aga lugeda krevetikoogid ploomikastmega, vürtsika krevetisupi, kana-kookosesupi, vürtsika papaia salati, rohelise, kollase, punase ja Massamani karri, mitmesugused vokiroad, kookospiimas banaani ja muidugi kleepriisiga mango.

Nagu ikka, on mõõdukalt tulised ja eriti tulised road tähistatud tšillipipra kauntega. Eriti tulised on saanud kaks kauna ja seda tasub uskuda: tom zaab gai ehk terav ja vürtsikas kanasupp oli enam-vähem toimetuleku piiri peal ja vajas ohtralt riisi täienduseks. Seevastu kahekaunaline roheline karri oli aga suhteliselt mõõdukas ja grillitud kala lisandiks olnud tšilliküüslaugu-sidrunikastmele oleksin andnud vaid ühe kauna – kaste oli küll terav, kuid tegemist oli ju vaid kastmega, muu roog ehk kala oli neutraalne.

Tallinki jaoks uut moodi ettevõtmine

Kuigi õlu kustutab tšillitulekahju märksa paremini kui vein, ei saa jätta märkimata Nok Noki veinivalikut. Kuna tegemist on Tallinki restoraniga, ei saakski see teisiti olla – laevapoodide joogiriiulite pikkus on märkimisväärne. Nok Nok on Tallinki jaoks uut laadi ettevõtmine – nimelt on tegemist esimese iseseisva restoraniga, mis ei kuulu ühegi laeva ega hotelli juurde.

Nok Nok on seest suurem kui väljast: üksteise järel avanevad saalid viivad kaugele hoone sisemusse, keldrisse ja teisele korrusele. Harjumuslikult sättisin end kõigepealt aknaalusesse lauda, kus valgust rohkem, aga see oli viga: sisehoovi avanevate akendest avanes vaade üle ajavatele prügikonteineritele ja parkivatele autodele. Laevafirmana pole Tallinkil ilmselt varem aknatagusega esteetilisi probleeme üles kerkinud, mistõttu kardinakunstnikule esitatud tööülesanne pole karmi sisehooviproosat osanud arvesse võtta.

Loe kõiki restoraniteste sekretar.ee/restoranitestid.