Muutustest võrsub loovus

meritraju
Elustiiliettevõtja Merit Raju astub üles ka juhiabide sügiskonverentsil!

Muutused – eriti need, mis puudutavad rahalist seisu, suhteid ja tervist – aktiveerivad kõige enam hirmu, viha või kurbust. Elustiiliettevõtja Merit Raju räägib, kuidas keeruliste olukordadega toime tulla ja need positiivseks pöörata.

Sul on olnud elus palju murrangulisi hetki. Millised on kõige olulisemad õppetunnid, mida nendest kogemustest kaasa võtsid?

Suuremad muutused minu tööelus said alguse 10 aastat tagasi. Tulin omal soovil armastatud palgatöölt ära, sest tundsin, et uue ülemusega pole enam sellist klappi, nagu entusiasmiks ja initsiatiivikuseks vajasin. Esialgu kavatsesin pidada lihtsalt väikest tööpausi, aga sellest sai alguse hoopis vabakutselise ja ettevõtja elu. Olen muidu ärimagistri kraadiga Hamburgi ülikoolist.

Kuus aastat tagasi korraldasin oma tiimiga esimese joogafestivali, mille traditsioon kestab tänaseni. Samal aastal hakkasin koos Äripäevaga ette valmistama ajakirja Sensa Eestisse toomist. Sensa müüdi kaks aastat tagasi Ajakirjade Kirjastusele ja aasta tagasi mind koondati kulude kokkuhoiu pärast. Eelmisel kevadel ilmus esimene ajakiri Hingele Pai, mida teeme kahekesi autori ja fotograafi Marju Randmer-Nellisega.

Oma üllatuseks olen näinud, et kõik käib tsüklitena. Nii soov töölt ära tulla kui ka tööle minna. Minu esimene tööpaus kestis 10 kuud ja pärast seda oli mulle täiesti selge, et tahan jälle koos kellegi teisega mõne suure eesmärgi nimel töötada. Läksin tööle, aga mind koondati majanduskriisi tõttu.

Olen mõistnud, et töö tegemine, või ka lihtsalt oma teed mööda sammumine ja enda jaoks oluliste valikute tegemine, võib pakkuda suurt rahuldust. Oma ideede elluviimine pakub nii palju, sest see on justkui minu oma missioon.

Samas on mu kõigi ettevõtmiste ühine joon, et ma pole osanud tegelikku suurt töömahtu arvestada ja seepärast pole kuludes kas üldse või piisavas mahus oma töötasu. Komistan selle otsa ikka ja jälle! Kui eelarves on tööjõukulude kohal null, siis ei saa endale kedagi appi võtta, sest oma missiooni võin ma tasuta teostada, aga nulltasuga ei aita mind keegi. Nii ma siis maadlengi ülesannetega, mis on väga ajamahukad ja pole üldse loovusega seotud, aga need tuleb ära teha. Üksikettevõtja peabki kõik ise ära tegema (või nutikalt delegeerima).

Muudatused, mis pole meie endi algatatud, tekitavad esimese reaktsioonina tihti vastuseisu, himu või pahameelt. Kuidas tulla toime negatiivsete emotsioonidega ja säilitada tegutsemisrõõmu?

Palju abi on sellest, kui positiivsus on kaasa sündinud ning tegutsemislusti toetatakse ilma piiranguteta lapsepõlvest saati. Muudatused tekitavad esmalt alati eitust, siis hakkame kauplema, seejärel leiname möödunut ja viimaks laseme lahti. Mõnikord toimub see sekunditega, mõnikord võtab tunde, päevi või kuid. Näiteks ehmatas Sensast koondamine mind esimese hooga oma ootamatusega. Ja et see ei jääks mulle kuidagi n-ö sisse, käisin vabastavas tantsus ning võtsin homöopaatilisi aineid solvumise ja leina puhuks. Aitas väga palju.

Samuti oli abiks fookuse suunamine loomisele. Juba tund pärast koondamisteadet tuli mul väga palju ideid, kuidas oma ajakirja teha, ja nii jätkus paar kuud. Peagi tundus loogiline ja loomulik, et teen päris oma ajakirja Hingele Pai, mis oli minu registreeritud kaubamärk ka Sensa ajal (Sensa kasutas seda litsentsi alusel). Sensa kogemusest sai uues valguses hea kool.

Olen õppinud usaldama, et iga muudatusega korrigeerib elu end paremuse poole. Isegi kui see esmapilgul või lühikeses perspektiivis nii ei tundu. See ongi võti – positiivne ja uudishimulik suhtumine muutustesse, sest nendest koosnebki elu. Nii et kui tuleb jälle mõni muutus, siis ma mõtlen: see on nii põnev!

Kui tekib hirm tuleviku ees, toon end mõttega tagasi praegusesse hetke, tänasesse päeva. Kas täna on midagi halvasti? Ei ole. Siis pole praegu mõtet väga kaugele ette muretseda. Tuleb tegutseda, et saaks parem, aga mitte tühja muretsemise ja hirmustsenaariumide kujutlemisele aega-energiat-vaimujõudu kulutada. Elu on meist targem ja me ei suuda kunagi välja mõelda kõiki võimalikke stsenaariume. Kõik loksub paika. Kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Ja nii on see alati olnud.

Kui teed algust millegi suure ja uuega, siis mis annab sulle tuge ja aitab eesmärgi poole liikuda? Raskuste tekkides tekib vahel kiusatus alla anda.

Olen paljude asjade algataja. Mõistes, et olen nende suurte projektide „ema”, ei saa ma jätta neid projekte ilma enda panuseta, isegi siis, kui tunnen juba pakitsemas uut ideed, mis nõuab samuti mu aega ja tähelepanu. Mul tuleb pidevalt uusi ideid (näiteks uute raamatuideid). Kuidas ma kõik need oma ellu mahutan? See ongi olnud minu väljakutse. Aga kõik on siiski mahtunud ning mõni asi ootab kannatlikult oma järjekorda ja minu küpsemist.

Kui aastate pikku pole aja ja energia panus ning rahaline tasu üldse tasakaalus, võib mul tekkida südamelähedase projektiga väike motivatsioonikriis. Sel juhul olen püüdnud mõistatada, kuidas teha seda projekti olemasoleva sissetulekuga nii, et mul oleks endal hea tunne. Olen loetlenud ülesandeid ja nendele kulunud töötunde ning mõelnud, kuidas kulutada vähem aega või mõni ülesanne kellelegi ära anda. Pärast seda olen tundnud, et projekt läheb rohkem tasakaalu ja motivatsioonikriis möödub.

Rasked on ka hetked, mil mulle autoriteetne inimene või nõuandja arvab teisiti kui mina või mõni tema välja öeldud mõte hirmutab mind. Näiteks esimese joogafestivali eel ütles üks tunnustatud ja kogenud joogaõpetaja, kui teda sinna esinema kutsusin, et peaksin tegema hoopis muus formaadis ja palju väiksema festivali. Jätsin paariks nädalaks kõik protsessid seisma, et võtta mõtlemisaega. Tundsin ebakindlust ja hirmu. Sain teise inimese arvamusest üle ja oma tunnetus tuli tagasi. Asusin jälle entusiastlikult oma ideid rakendama. Esimesele festivalile tuli 800 osalejat, viimasele juba 1300.

Väljaanne Entrepreneur kirjutas hiljuti, et unistuste töö on müüt ja inimene ei peaks töökohta valides ideaali poole pürgima.

Minu unistuste töö Hingele Pai ajakirjaga on selline, et ma töötan enamasti kodus: sorteerin andmebaase, helistan lõppevate tellimuste klientidele, sisestan andmeid, lepin kokku Facebooki-mänge, mõtlen igaks päevaks välja sotsiaalmeediapostituse, suhtlen kujundaja, fotograafide, keeletoimetaja, kaanepersooni ja autoritega, kirjutan artikleid ja turundustekste, vastan kaebustele, viin vahel ise ajakirja kohale, arveldan, teen finantsarvestust, ajan võlglasi taga. Mitte kõik need tegevused pole tegelikult olnud osa minu unistusest unistuste tööst.

Aga ma tunnen, et kui ma teen ajakirja ja just nende inimestega, siis pole hullu, kui tuleb teha muudki peale ajakirja enda sisustamise. Muidugi, otseselt ajakirja ja kirjutamisega seotud ülesannete osakaal võiks olla suurem kogu muu vahu kõrval, mis on ajakirja ümber ja selle vundamendiks, aga ilma ju ka ei saa. Seda teadvustades püüan nutikalt läbi mõelda, kuidas teha kiiremini mitte-nii-minu-töid, et jääks rohkem aega tõeliselt hingepaitavale. Ehk siis – kõik on terviku küsimus ja oleneb, kuidas ennast selles tervikus tunned. Siis ongi unistuste töö.

Päris unistuste palgatöö oli mul ilma igasuguste agadeta Sensa peatoimetaja töö: tööülesanded (toimetamine, kirjutamine) ja töö sisu (harivad positiivsed tekstid), töökaaslased kui sõbrad ja paindlik tööaeg, kuna mu laps oli väike. Kogu selle rõõmu eest sain ka töötasu. See rõõm lõppes siiski koondamisega, et ajakirja kulusid vähendada.

Nüüd, ise ajakirja tehes, on teistmoodi unistuste töö – keegi ei saa mind koondada, kui ma seda just ise ei tee. Unistuste osa seisneb selles, et see on tõesti minu kutsumus ja ma teen ja loon seda ise (koos väga toreda tiimiga), olemata kellegi alluvuses. Aga muidugi ei tee ma ainult peatoimetaja tööd, vaid kõiki töid, alates raamatupidajast turundusjuhi, kõnekeskuse ja andmesisestajani. Esimesel aastal tasuta ja edasi oleneb oludest. Aga ikkagi on see unistuste töö.

Me tahame olla vajatud. Tahame, et meie tööl oleks mingi suurem mõju, mis teeks maailma paremaks. Siis tunneme me end hästi. Muidugi käib sinna juurde toetav atmosfäär tööl ja ideaalis ka sünergia töökaaslaste vahel ning võimalus õppida ja areneda. Ja palk. Ja kui kõike ei saa, siis vähemasti pool rehkendust sellest.

Osale arutelus

  • Merit Raju, elustiiliettevõtja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine