16. oktoober 2017
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kes loeb, see hingab II

Foto: Pixabay
Lugemine on teaduslikult tõestatud stressimaandamise viis. Et sügiskaamost eemal hoida, jätkame eelmisel esmaspäeval alustatud raamatusoovitustega. Täna jagavad oma muljeid Sille Vadi ja Triin Uibo.
Sille Vadi
Foto: erakogu

Vastab Sille Vadi, Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi etnoloogia osakonna õppekorralduse spetsialist

1. Mis on Sinu lemmikraamat? Miks?

Mõtlesin järele, kui palju raamatuid ma siis õigupoolest elu jooksul lugenud on. Vastuseks sain: omajagu. Ja sellepärast ei ole mul ühte lemmikraamatut, ainult ühe välja valimine oleks ju kõigi teiste suhtes teenimatult ebaõiglane. Nii et mul on lemmikuid igas kategoorias, lastekirjanduses ja maailmakirjanduses ja eesti kirjanduses, on päris uusi ja vanu lemmikuid, on lemmikuid, mida ma loen ikka ja uuesti üle ja on lemmikuid, mis jätsid mulle nii võimsa mulje, et kartuses seda rikkuda, pole ma neid kunagi uuesti kätte võtta söandanud.

Nii et pigem vastaksin sellele küsimusele hoopis sellest aspektist, miks need raamatud on mu lemmikud. Sellepärast, et nad vastavad nendele kriteeriumitele, mis teevad lihtsalt heast raamatust päris kirjanduse – minu jaoks tähendab see eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, nähtavate traagelniitide puudumist, nappi väljenduslaadi, palju ruumi lugeja kujutlusvõimele, kõige lihtsamalt öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti, võib-olla isegi sõnadega maalimise kunsti.

Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda sugugi seda, et üks oleks hea ja teine halb). Ning seetõttu ei saa ma ka jätta heitmata üht kopsakat kivi moodsate ajaviitemenukite kapsaaeda – kuigi nende teoste probleemiks on sageli ka nõrk kompositsioon ja nõrgad tegelased. Kuid suurim möödalaskmine seisneb selles, et need raamatud ei näita, vaid kirjeldavad – fantaasiale ei jäeta ruumi, tegelasi ei lasta iseloomustada nende käitumise põhjal, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lõpuks hakkab lugejal paratamatult tekkima tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks.

Ühe kauneima proosastiili näitena tooksin aga esile paari aasta taguse lugemiselamuse – Anthony Doerri „Kõik see silmale nähtamatu valgus“, mille erakordselt kujundirikas keel jätab isegi mõnevõrra tagaplaanile selle, millest kirjutatakse ning laseb kõigi meeltega nautida seda, kuidas kirjutatakse.

2. Mida soovitad oma (suve)lektüürist lugeda ka oma ametikaaslasel, et nt tööl keerulisi situatsioone lahendada/vältida?

Sellele on küllalt keeruline vastata. Esiteks seetõttu, et raamatute soovitamisega olen ma üldse ettevaatlik, ning teiseks seepärast, et ilukirjandus, mille süžee järgib algelisevõitu struktuuri (probleem-lahendus, järgmine probleem-lahendus), on päriselus järgimiseks ilmselt liiga lihtsakoeline. Vastavasisulisest eneseabikirjandusest tõuseb aga tulu veelgi vähem, sest inimesed üldjuhul teavad niigi väga hästi, mida nad asjade parema sujumise nimel tegema peaksid, ükskõik kas siis tööl või isiklikus elus. Probleem seisneb ainult selles, et nad ei tee seda. Ka eneseabiõpik ei pane neid seda tegema, kui tahes rõõmsalt selle nõuannetele kaasa ei noogutataks. Ja see on väga inimlik. Seepärast soovitan siin hoopis teisest ooperist raamatut – Frédéric Gros’ „Kõndimise filosoofiat”, mis tutvustab mitmete mõtlejate ja loojate elu kõndimise perspektiivist ning ühe põhipunktina sedastab, et kõndimine pakub mitmesuguseid vabadusi: sealhulgas edasilükkamise vabadust ja lahtimurdmise vabadust. Ning tihtipeale nimelt aitabki keerulises või konfliktisituatsioonis just ajutine eemaldumine perspektiivi muuta ning sel moel lahendusi leida.

3. Kes on Sinu lemmikkangelane või raamatutegelane, kellega täbaras situatsioonis või mõne muu ootamatuse korral tööl samastunud oled? Või millise raamatu tegelast oled alateadlikult kopeerinud või vähemalt lugemise ajal mõeldnud, et vot järgmine kord toimin ka mina nii?

Kas nüüd just alati lemmikud, aga mulle sümpatiseerivad enamasti tegelased, kes on üht või teist pidi loojad, olgu nendeks siis maalikunstnik Helene Schjerfbeck Rakel Liehu romaanis „Helene” või pianist Aksel Vinding Ketil Bjørnstadi triloogias. Või arhitekt Howard Roark Ayn Randi romaanis „Allikas”, mis on tervikuna ülistuslaul loojale. Võib-olla ei saa ma sealjuures isegi alati öelda, et kõik need tegelased mulle päriselus inimesena meeldiksid, aga nad esindavad keerukat ja tugevat loojanatuuri, mitmekesist maailmataju, inimlikkust kõige laiemas tähenduses ja inimese õigust olla ainulaadne, õigust mitte muganduda, õigust käia oma teed.

Ametialases kontekstis võivad need karakterid esmapilgul tunduda mitte just parimate näidetena, sest looja peab alati olema vähemalt mingil määral egoist, professionaalses plaanis on aga ilmsesti põhiliseks märksõnaks hoopis „koostöö”. Ent minu jaoks siin vastuolu ei ole, sest loovust ei pea käsitama kitsalt kunstilise tegevuse raamides. Usun, et suuremast loovusest on võita igal tööl ning loovuse all pean siinkohal silmas näiteks paindlikkust ja avatust, selmet takerduda vormelisse „me oleme alati teinud nii ja teisiti ei saa ega tohigi”. Ka võime analüüsida probleeme mitmest eri küljest, muuta vaatenurka ning niiviisi lahenduseni jõuda on loomingulisus, selle asemel, et näha vaid ühtainsat viisi mõne keerdsõlme käsitlemiseks.

4. Mis raamat on Sul aidanud toime tulla vastuolulise ülemuse või kolleegiga?

Siinkohal oleks vast veidi lihtsustatud öelda, milline see konkreetne raamat on, millest töösituatsioonidesse midagi kaasa võtta saaks. Pigem laiendaksin taas vaatenurka ja ütleksin palju üldisemalt, et vastuolulise ülemuse või kolleegiga aitab toime tulla raamatute lugemine üleüldse. Sellepärast, et lugemine teritab vaimu, rahustab meelt, parandab mälu ja keskendumisvõimet, edendab empaatiavõimet, avardab hinge ja maailmapilti ning arendab keelekasutust. Kes söandaks väita, et sellest tööelus tulu ei tõuse?

Hiina vanasõna ütleb, et kui inimene pole kolm päeva lugenud, siis muutub tema jutt igavaks. Mina olen natuke armulisem ja arvan, et kui kolm aastat pole ühtegi raamatut läbi lugenud, siis hakkab see päris kindlasti silma torkama. Sest inimese, kes üldse ei loe, tunneb mõningase suhtluse järel hõlpsasti ära: tal on teistsugune, vaesem keelekasutus, kehvem kujutlusvõime ning märksa üheplaanilisem maailmataju. Ka kipub selline inimene keskenduma ainult igapäevasele ja praktilisele ning suhtuma kõigesse kahetsusväärselt must-valgelt, ehkki ometi – selle mõtte noppisin Marju Lepajõelt – just varjundid on need, mille tabamine teeb õnnelikuks.

 5. Raamat, mida aeg-ajalt ikka üle loed, et säilitada hea tuju ja ergas mõttelend?

Siin on hea võimalus mainida taas üht hea raamatu tunnust – kihilisust, mitmetasandilisust, seda, mis võimaldab teost täiesti eri nurkade alt lugeda ning igal lugemisel uusi nüansse tabada. Tulles tagasi esimese küsimusi juurde, siis üks minu lemmikraamatuid on Kafka „Protsess”. Lugesin seda eelmisel aastal uuesti pärast pikemat pausi ning kuigi teos tundus mulle endiselt geniaalne, seisnes kogu geniaalsus üllatuslikult hoopis millegi muus. Kui lugesin seda keskkoolis ning hiljem ka ülikoolis, siis keskendusin peamiselt bürokraatlikule absurdile, nüüd leidsin end aga lugemas pigem düstoopia võtmes ning koomiliste elementide asemel tundus raamatu õhustik täiesti painajalik, ängistav, sürrealistlik ning ratsionaalsete põhjus-tagajärg seosteta. Eks osa selles protsessis on ka lugeja enese vanemaks saamisel ja kasvamisel, aga minu meelest peitubki selle teose võlu tõlgendamisvõimalustes ning vastuseta jäävates küsimustes.

Vahel kiputakse arvama, et ma vihkan ajaviitekirjandust, aga see pole loomulikult hoopiski tõsi. Loen hea meelega näiteks Skandinaavia krimikirjandust, samuti fantaasiakirjandust. Ning just seda viimast ma soovitangi enese väljalülitamiseks, omamoodi ajupuhkuseks, mul on selles rollis kasutusel olnud J. K. Rowlingi Harry Potteri lood, viimasel ajal aga rohkem George R. R. Martini „Jää ja tule laulu” sari. Need mõlemad on kirja pannud väga hea loojutustaja, nende maailmad on hästi konstrueeritud, elus ja usutavad ning neisse on lihtne sisse elada. Näited heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit „kergesti tarbitav” tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses.

Triin Uibo
Foto: erakogu

Vastab Triin Uibo, AS-i Chemi-Pharm administratiivjuht

1. Mis on Sinu lemmikraamat? Miks?

Ma pean ausalt tunnistama, et võiksin lugeda oluliselt rohkem ning raamatud, mida viimasel ajal lugenud olen, on pigem seotud tööga. Üks meeldejäävamaid oli Lean-tootmisest jutustav „Masin, mis muutis maailma".

2. Mida soovitad oma (suve)lektüürist lugeda ka oma ametikaaslasel, et nt tööl keerulisi situatsioone lahendada/vältida?

Mireille Guiliano „Women, work, and the art of Savoir Faire”. Seda raamatut ma kahjuks eestikeelsena veel kohanud ei ole, kuid kes inglise keeles lugeda armastab, see leiab siit kindlasti nii mõndagi, mida meelde jätta. Näiteks, mitu kleiti peaks igal ärinaisel kapis olema jne.

3. Kes on Sinu lemmikkangelane või raamatutegelane, kellega täbaras situatsioonis või mõne muu ootamatuse korral tööl samastunud oled? Või millise raamatu tegelast oled alateadlikult kopeerinud või vähemalt lugemise ajal mõeldnud, et vot järgmine kord toimin ka mina nii?

Ma ei saaks öelda, et mul on otseselt lemmikkangelane. Kui, siis võiks see olla Pipi Pikksukk. Igas olukorras on võimalik leida positiivne vaatenurk, isegi kui sel hetkel nii ei tundu. Ja milline naine ei tahaks olla kõikvõimas?

4. Mis raamat on Sul aidanud toime tulla vastuolulise ülemuse või kolleegiga?

Ei oskagi ühtegi raamatut välja tuua, pigem on see ikkagi kogemus, mis õpetab, kuidas inimestega hakkama saada.

5. Raamat, mida aeg-ajalt ikka üle loed, et säilitada hea tuju ja ergas mõttelend?

Mitu-mitu korda olen üle lugenud Mireille Guiliano raamatu „Prantslannad ei lähe paksuks”, mis on ühel ajal nii elustiiliraamat (ehk mida teeb ja kuidas käitub üks tõsiselt võetav prantslanna) kui ka kokaraamat.

 

Eelmise nädala raamatusoovitusi saad lugeda SIIT!

Autor: Merit Pärnpuu, toimetaja

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700