Autor: Irja Rae • 23. oktoober 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas saada paremat palka? Üks võimalus on teha oma tööd nii hästi kui oskad ja töötada ettevõttes, kus palku igal aastal üle vaadatakse ja mõne protsendi võrra tõstetakse. Kui selline mõõdukas palgakasv töötajat ei rahulda ja talle tundub, et tööandja ei väärtusta tema panust piisavalt, tuleks leida uus tööandja. Iga 3–5 aasta tagant tööandjat vahetav töötaja teenib 50-aastaselt pea 50% rohkem kui see, kes seda ei tee ja on ennast ühe tööandjaga sidunud.

Selline „riskikäitumine” eeldab selliste oskuste olemasolu, mis on turul kõrges hinnas ja võimaldavad oskajal inimesel soovi korral tööandjate vahel liikuda. Kindlasti võib tekkida tagasilööke – näiteks töötajal ei õnnestu varasemast kõrgema palgaga uues kohas alustada, kuid pikas ajaperspektiivis on see kuni praeguse hetkeni end ära tasunud.

Üks võimalus head palka saada on ka sündida õigel ajal. Fontese 2017. aasta palgaturu uuringu põhjal on suurim palk neil, kes on sündinud ajavahemikus 1979–1984. Sünniaasta järgi ilmselt palka ei maksta, ent kui me vaatame, miks need aastakäigud turul kõrges hinnas on, siis teevad nad tööd, mis on spetsialisti tasemel tehtavaist keerulisim. Näiteks IKT sektori tippspetsialistide ametikohtadel töötavad inimesed on paljud just selles ajavahemikus sündinud. Need inimesed on praegu 33–38 aasta vanused, jõudnud oma erialal tippu – üks või mitu akadeemilist haridust, üht-teist erialaste koolituste käigus juurde õpitud ja omas valdkonnas meistriks saamise 10 000 tundi või enam ära tehtud.

Enne ja pärast seda vanusegruppi on palgatase madalam, sealjuures on muutus järsk. Teisisõnu, palgatase pole nooremate töötajate puhul sellele tasemele veel jõudnud ning suurem pädevus ja kõrgem kvalifikatsioon põhjendab siin tasu taseme vahet. Kuid vanemate ja veelgi kogenumate spetsialistide puhul on palgatase järsult kukkunud.

Vanemad küsivad ja saavad vähem

Võrdluses teiste riikidega oleme sarnasemad endiste sotsialismimaadega. Näiteks Skandinaavias vanuse kasvades palgatase ei kasva enam sellise tempoga, kuid samas ei kuku ära nii nagu meil.

Võimalikke põhjuseid palkade sellisele seotusele vanusega on mitu. Esiteks, selles vanusegrupis töötajad on tööjõuturule sisenenud arvutiajastul ja pidanud oskama vähemalt ühte või mitut võõrkeelt. Nad on rohkem olnud valmis tööjõuturul konkureerima ning kaasaegses majanduses vajalikke uusi oskusi omandama ja rakendama.

Teiseks, organisatsioonid püüavad tasustada töid kindlas vahemikus, töötasule seatakse alumine ja ülemine piir ning sellest üle väga minna ei soovita. Need vahemikud pole ajas püsivad, vaid kasvavad koos töö turuhinnaga. Töövõtjaid peaks see rõõmustama, kuna Eestis on sama tööd tegevate inimeste palgatõus olnud muu Euroopaga võrreldes 2–3% igal aastal suurem. Algaja töötaja palka korrigeeritakse tavaliselt rohkem, kuna õppimiskõver on järsk ja hakkaja inimene omandab kiiresti vajalikud oskused. Kogenud tegijad on sageli jõudnud oma palgaga sellele tööle seatud vahemiku ülemise piiri peale ja palgatõus saab tulla ainult turu palgatõusu arvel. Selline palkade administreerimise rusikareegel põhjendab, miks teatud vanusepiirile jõudes palgad ei kasva enam nii kiiresti.

Kolmandaks võib põhjus olla ka vanuselises diskrimineerimises – nooremad on julgemad palka juurde küsima ja negatiivse vastuse korral julgemad ka lahkuma. Varem sündinud võivad arvata, et nende sünniaastaga on keeruline uut tööd leida, ja kannatavad vaikides edasi.

Kas olukord jääb selliseks? Tõenäoliselt hakkab ka praegu head palka teenivate töötajate puhul kehtima teisena kirjeldatud palgavahemiku ja ülemise piiri loogika ning nende palkade tõus pidurdub. Samuti on teada, et oskuste riiuliiga lüheneb ja konkurentsivõime tööjõuturul sõltub ennekõike sellest, palju endasse soovitakse investeerida ja uusi oskusi omandada.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas.