11. aprill 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks meil alati kiire on?

Foto: Scanpix/Panthermedia
Kiire eluviis on ajanud oma juured meie eludesse. See on saanud osaks meie argipäevast erinevates valdkondades ja erinevate põhjuste varjus. Mis põhjustab pidevat kiirustamist? Siin on viis nurgakivi, millega kiire meie eludes endale teed sillutab.

Kiire on sageli kultuuri küsimus ja levib nagu nakkushaigus seal, kus seda viljeletakse. Kiirustamisest on tulnud viis elada ning näidata oma tähtsust ja olulisust. Kui ma paistan väga hõivatud, siis näitan, et olen tähtis ja lugupeetud. Kiire viis elada, liikuda ja rääkida jääb külge ka siis, kui seda ei ole vaja. Nii tulebki ka vabal päeval teha ajakava sauna soojapanekuks ja söögivalmistamiseks, rääkimata vastupandamatust sunnist jälgida telefonist tööasju või sotsiaalmeediat. Seal, kus kiire kultuur ühiskonnas levib, on see eriti nakkav organisatsioonis. Väiksed järgivad suurte eeskuju.

 

Välised asjaolud võivad põhjustada kiiret. Kiirustamine tekib keskkonna nõudmistest ja kohustuste täitmisest. On olukordi, kus tööle esitatavate ootuste ja teostamisvõimaluste suhe on täiesti ebarealistlik. Kiire meenutab nakkushaigust ka sellega, et see on sageli kollektiivne: organisatsiooni väärtusmaailm ja tööde organiseerimisviis paneb kõiki orav-rattas pöörlema. Tihti võime kuulda, kuidas teised sõidavad sisse minu plaanidesse, kui ei oleks kolleege ega kliente, siis sujuks kõik palju paremini.

 

Kiire tekib aja jooksul rumalateks muutunud tegutsemisviisidest, organisatsiooni probleemidest ja sellest, kuidas asju teeme. Kiire tekib ebatõhusast ajakasutusest, tehakse valesid asju, valel ajal ja valel viisil. Ajavargad viivad suure osa meie päevast ning jõuame oma oluliste tegevusteni alles õhtupoolikul. Planeerime aega oma eelistuste põhjal, aga ebasünkroonsus meid ümbritsevate inimeste tegevustega ajab meie plaani karile.

 

Ülesannete hunniku keskel unustame sageli, mida me tegelikult tahame. Kiire võib tekkida suuna puudumisest. Kui eesmärki ei ole, teeme valesid asju. Ettevõteteski on suuna puudumine pigem reegel kui erand. Strateegias on liiga palju eesmärke ning nende saavutamise käigus uputakse arenguprojektide keskele.

 

Sageli põhjustab kiiret aga inimese sisemised põhjused, mis võivad olla näiteks erinevad hirmud, uskumused ja kinnistunud arusaamad. Kiirustamise süüd on lihtne teiste õlgadele veeretada. Ei pea aga palju otsima, et leiaks põhjuseid hoopis iseendast, sest me inimestena oleme suurepärased selles, et ammutada endasse veidrat ja ebavajalikku. Inimestel on kalduvus oma päevi täita mõttetu ja tühise tegevusega, mis röövib aega neilt asjadelt, millel on tegelikult tähendus. See ei sõltu sellest, kas ülemus on nõudlik või kliendid liiga aktiivsed. Ja kui ei olegi tööl, ka siis õnnestub päev täita igasuguse tühja-tähjaga. Lõplik vastutus on aga siiski inimesel endal.

Allikas: Work Goes Happy, tõlkinud tööheaolu.ee

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700