Autor: Merit Raju, ärimagister ja kirjanik • 31. oktoober 2023

Kujuta ette pimedal tänaval mustas riietuses jalakäijat. Teda pole näha. Iga kord autoga sellisest inimesest mööda vihisedes võpatan. Liiga lähedal! Kas ta ise ei tea, et teda pole kuni viimase hetkeni üldse näha? Füüsilised piirid teeb pimedas nähtavaks helkur. Nii saab vältida kokkupõrget.

Teisele inimesele iseenda emotsionaalsete piiride näitamine on oma käitumise, ootuste, vajaduste, soovide, arusaamade mõistetavaks tegemine – hiljemalt olukorras või pärast kokkupõrget, aga ideaalis ennetavalt. Tavaliselt hakatakse piiri seadma alles siis, kui keegi on piiri ületanud. Viha on üks märk, et üle piiri on juba liiga kaugele tuldud.

Psühholoogilised piirid loovad emotsionaalse turvalisuse. Kui me nendega ei arvesta ja nende eest ei seisa, ei aita me ka teistel ennast mõista.

Teatud inimtüübid, kellel on kalduvus teised endast ettepoole seada, peavad eriti kõvasti endaga töötama, et kasvatada ja väljendada oma piire. Kõik tahame olla armastatud ja vastu võetud ning ennast vajalikuna tunda, aga selleks ei pea tegelikult nahast välja pugema.

Sisemine konflikt

Tahtes teistele hirmsasti vastu tulla, on tõesti vähem välist konflikti, ometi sisemine konflikt kasvab. Kui ütleme ei, tunneme end süüdi. Kui ütleme jah, kipitab kahetsus, mis võib kasvada aastate ja kümnetega pettumuseks või kibestumiseks … Ja lõpuks jääb ikkagi küsimus: “Aga mina ise?” Kes siis minu vajadusi aitab täita? Kui keegi nendest ei tea, siis ei saa keegi teine aidata ju ka. Seega tuleb võtta vastutus ja julgeda ennast väljendada. Sellel on aga üks oluline eeldus – peame oma vajadusi kõigepealt ise üldse märkama.

Need, kes püüavad teiste meele järele olla, arvavad tavaliselt, et nemad ei vajagi eriti midagi, samuti tundub neile, et piiride seadmine on jäme käitumine ja oma soovidega arvestamine on isekas. Süütunne ja kõrvalejäetuse hirm on hiilinud nende nähtamatuteks elukaaslasteks.

Ja ma ei räägi sellest, et hakkame kõik kalgiks ja isekaks. Niimoodi saaks elu Maal kiiresti otsa. Räägin lihtsalt sellest, et armastame ja väärtustame endid ka ja paneme tähele hetki, kus peaksime seda esimesena tegema, mitte teisi esikohale seadma, oma emotsionaalne tass tühi.

Hea piir on selline, kui anname teisele teada, milline situatsioon meid puudutab. Kirjeldame lühidalt ja selgelt, vältides hinnanguid, üldistusi, süüdistusi ja selliseid äärmuslikke sõnu nagu “alati” või “kunagi”. Ja ütleme välja, mis on meie soov.

Selle aluseks on eluterve vihatunne. Viha ei ole ainult see, millega asju lendab ja ninasõõrmetes puhiseb. Viha aitab meil end kaitsta ja võidelda meile olulise nimel. Ennast kehtestada saab ainult siis, kui on kontakt oma teadvustatud, eluterve vihaga.

Kõik tunded ja nende varjundid on olulised sõnumitoojad, vajaduste märguanded ja eneseks kasvamise teenäitajad. Aga piire ei pea seadma ainult kriisiolukorras, kui keegi on neist juba üle või neile peale astunud. Lähedastega on vaja kokkulepped teha juba enne. Rääkida, mis mulle tähtis on, kuidas ma asjadest mõtlen. Ette teada anda, mis mingis olukorras sobib ja mis mitte.

Mida rohkem kokkuleppeid, seda vähem kokkupõrkeid.

Emotsionaalsed vajadused

Meil kõigil on vajadus olla armastatud, aktsepteeritud, mõistetud ja veel hulk emotsionaalseid vajadusi. Kui need pole täidetud, hakatakse otsima asendust. Telekast. Näksimisest. Maiustamisest. Suhtlemisest. Videotest. Teiste abistamisest või hoopis halvustamisest. Millest tahes. Kui meie emotsionaalsed vajadused pole täidetud või täidame neid asendustega, on tagajärjed tervisele ja eluga rahulolule rängad.

PANE TÄHELE!

Merit Raju astub üles ka 9. novembril Nordic Hoteli konverentsikeskuses toimuval Koolituskonverentsil vaimse tervise töötoas, rääkides sellest, kuidas hoida fookust, tervist ja suhteid. Tutvu konverentsi päevakava ja teiste esinejatega ja soeta pilet SIIT!

Väga paljudele emotsionaalsetele vajadustele ootame rahuldust tööst. Näiteks võivad need olla enese olulisena tundmise vajadus, tunnustuse ja selguse kogemise soov, vajalik, väärtustatud, aktsepteeritud ja toetatud olemise tunne, aga ka usaldus, mõistetud ja kompetentne olemine ning muidugi füüsiliselt ja emotsionaalselt turvaline tunne ning eneseteostus.

Osa suhteid ja töökeskkondi pakub meile nende vajaduste täitmist iseenesest ja loomulikult, osa mitte. Ja mõnikord oleme ise need, kes arvavad, et peavad sellest nimekirjast midagi nii-öelda välja teenima. Sellisel juhul pole meie emotsionaalsed piirid paigas. Aga õnneks saab enesekehtestamise musklit pisitasa kasvatada – vähemasti emotsionaalselt turvaliste kaaslastega.

Artikkel ilmus teemaveebis Personaliuudised.