Autor: Virtuaalkliinik.ee • 12. märts 2024

Järgneb katkend dr Meg Arrolli värskest raamatust“Petlikud pisitraumad. Kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat”.

Pisitraumade varjatud psühholoogilise mõju võime aga avastada alles aastaid hiljem, kui pinnale kerkivad kohanemismehhanismidest tingitud reaktsioonid, nagu näiteks kehv uni, ülesöömine, intensiivsed ärevushood teatud olukordades või hoopistükkis petturi sündroom, mis takistab meil oma saavutuste üle uhkust tundmast.

Pisitraumadega seoses ei ole ainsad olulised ja kujundavad suhted need, mis meil on oma peamiste hooldajatega. Täiskasvanuna loodud sidemed, sealhulgas platoonilised ja romantilised suhted, võivad samuti minna üle kivide ja kändude. Sest sa ei saa iial üle oma esimesest armastusest, kas pole nii? Siinkohal üks väike tähelepanek: siia raamatusse on puistatud klišeesid, kuid mitte plaanitult, vaid sellepärast, et klišeed on klišeed põhjusega. Need tähistavad jagatud arusaama universaalsete nähtuste kohta, neid on lihtne mõista ja tuvastada.

8. peatükis uurime, kuidas võib pisitrauma mõjutada tulevasi suhtevalikuid ja suhte edukust, kuid praegu vaatleme üldiseid suhetega seotud pisitraumasid.

See, kellel lasin minna …

Meie armastamise viis (eespool mainitud kiindumusstiil) kujuneb välja lapsepõlves, kuid lugu ei piirdu meie vanemate või hooldajatega. Kuigi need suhted dikteerivad sageli meie kiindumusi ka täiskasvanueas, ei ole miski kivisse raiutud. Isegi kui on olnud õnne luua tugev ja turvaline side nendega, kes meie eest lapsepõlves hoolitsesid, võivad keerulised suhted põhjustada pisitraumasid ja meie sisemise kompassi rikki ajada.

Kas keegi täidab senini sinu mõtteid? Sa ei ole võib-olla läinud nii kaugele, et tema järel sotsiaalmeedias nuhkida, kuid vahel siiski mõtled temast, iseäranis siis, kui elu tundub eriti kehv olevat. See võib olla pisitrauma, isegi kui sina lõpetasid suhte, sest kõik lähisuhted nõuavad enda avamist ja haavatavaks tegemist. Ehk on see sama sündmus, mis su mõtetesse selle peatüki alguses ilmus. Ütlen kohe ära, et ükskõik mis põhjusel suhe lõpeb, sellest on alati midagi õppida. Kuid selle avastamine võib olla erakordselt valus, seega ole kannatlik ja endaga õrn.

Järgmisel kohtumisel Mo'ga ütles ta, et tema täiskasvanuelu suurimad väljakutsed olid seotud tema suhetega. Sel hetkel oli ta õnnelikus abielus, kuid oli üks teine pisitrauma, mis teda hingepõhjani haavas.

Olin 20. eluaastate alguses ja käisin ülikoolis, kui kohtasin Sarah’t. Olime samas rühmas, seega veetsime praktiliselt kogu oma vaba aja koos ja olime ka lähedased, kui saad aru, mida ma silmas pean. Seega arvasin, et me käime. Siis ühel päeval pärast paari õlle joomist küsisin talt, kas ta tuleb koos minuga minu vanematele külla. Ma ei unusta kunagi seda jahmatust tema näos. Seejärel purskas ta naerma ja lausus: „Tead, tüdrukud panid kõik kutid pingeritta ja sina olid VIIMANE!“ Ma ei käinud enam väga pikka aega kohtamas.

Mo oli kindel, et Sarah ütles talle ära tema kehakaalu ja rühma naljanina rolli pärast ning, nagu paljude nõiaringide puhul, tõi emotsionaalne valu kaasa veelgi suurema ülesöömise. Vähe sellest, see tagasilükkamine ei mõjutanud ainult tema suhet Sarah’ga, vaid pani teda eemale tõmbuma kogu sõpruskonnast, kuigi see toimus järk-järgult pikema aja jooksul.

See ongi üks asi pisitraumade puhul – südamesse lõikuv haav võib tuleneda ühtviisi nii kümne aasta pikkusest suhtest kui ka lühikesest seiklusest. Pole olemas rohkem või vähem „väärt“ pisitraumasid – kõik oleneb sellest, kuidas see mõjutas sind, sinu tunded loevad. Veelgi enam, need ongi kõige tähtsamad, sest sina oled sina ja need asjad, mida sa endaga läbi elu kaasas kannad, ei mõjuta ainult sinu tulevikku, vaid programmeerivad (vähemalt teatud määral) igapäevaseid ja hetkelisi emotsionaalseid seisundeid. Julgustav pool selle asja juures on see, et pisitraumasid avastades teadvustas Mo neid järjest paremini ning liikus edasi ka järgmisse etappi, kus ta tunnistas, kuidas need tihedalt üksteisele järgnevad sündmused, tunded ja käitumised tüürisid teda lohutussöömise maailma. Pisitrauma seoste leidmisest sai Mo jaoks enesekindluse allikas ja psüühiline trenn, mitte veskikivi kaelas. Jagan üksikasju Mo edasiminekust tegutsemise etappi peatükis „Talitse oma isu“.

Selle raamatu ülejäänud peatükid käsitlevad pisitraumaga seotud teemasid ja tegevusi, mida saad kasutada oma mineviku, oleviku ja tuleviku üle kontrolli saavutamiseks, et elada jõudsalt edasiviivat elu, mitte üritada pelgalt ellu jääda.

Õelad tüdrukud ja varjatud vaenlased – pisitraumad sõprussuhetest

Kuigi enamasti räägime valust ja haiget saamisest, mida põhjustab vastamata armastus või romantilise suhte lõpp, võivad pisitraumasid põhjustada ka sõprussuhted, tutvused ja kokkupuuted kolleegidega. Olen oma praktikas märganud, et eriti just naiste sõprussuhted mõjutavad emotsionaalset tervist, nii positiivselt kui ka negatiivselt. Sellel on evolutsiooniline põhjus, mis lähtub meeste ja naiste ellujäämisinstinktist. Võrdõiguslikkuse nimel pingutades kipub see aga kahe silma vahele jääma.

Hästi on tuntud klassikaline võitle-või-põgene-stressireaktsioon ja sellest räägitakse palju. Kiskjaga silmitsi seistes ellu jäämiseks pidid meie esivanemad kas võitlema viimseid jõuvarusid välja pannes või kaduma kui tuul. Selleks käivituvad kehas järjestikused keerulised füsioloogilised protsessid, mis tagavad parima võimaluse ellujäämiseks: süda pumpab lihastesse rohkem verd, intensiivse energialaengu saamiseks vabaneb glükoos, pupillid laienevad ohu märkamiseks. Kuid see pole ainus stressireaktsioon.

Väga suur osa varaseid meditsiinilisi ja psühholoogilisi teadusuuringuid tehti üksnes meestega, sealhulgas stressiga toimetulekut uurivad teadustööd. Siiski peeti hilisemates töödes tähtsaks uurida seda olulist protsessi erinevates rühmades ning leiti, et kuigi naistel esineb tugev võitle-või-põgene-reaktsioon, järgisid nad ka hoolitse-ja-sõbrusta-mustrit.

Kui mõtleme oma eelkäijatele, siis traditsiooniliselt hoolitsesid naised järeltulijate eest ja sõlmisid ohutuse tagamiseks sotsiaalseid sidemeid. Kui naine solvas temast kõrgemal seisvat naist, võis see tekitada probleeme ja halvimal juhul võis järgneda täielik väljaheitmine klannist. Neil aegadel olid sellisel väljaheitmisel katastroofilised tagajärjed nii sellele inimesele kui ka tema lähedastele pereliikmetele. Just seetõttu naised üldiselt väldivadki otsest vastasseisu ning tundub, et nad on rohkem mõjutatud tülidest kaaslaste ja pereliikmetega.

Pidev endas kahtlemine, teistele meele järele olemine ja iga hinna eest teiste ärritamise vältimine sotsiaalse korra säilitamise (st rahu hoidmise) nimel võib viia selleni, et naised varjavad mõningaid oma kultuuriliselt ebasobivaid tundeid või äärmuslikel juhtudel suruvad end täiesti maha. Loomulikult võivad ka mehed seda teha, kuid naiste ajju ja närvisüsteemi sisse kirjutatud hoolitse-ja-sõbrusta-muster kui ellujäämisviis keerulises rühmadünaamikas teeb sellise sotisaalkäitumusliku reaktsiooni naiste puhul märksa tõenäolisemaks. Teisest küljest võivad mehed tülitseda ja kakelda ning käituda seejärel nii, nagu poleks midagi juhtunud. See on muidugi ülim lihtsustamine ja ma ei püüa hetkekski kahtluse alla seada inimkäitumise keerukust, kuid sellest punktist lähtudes muutuvad mõned segadusse ajavad nähtused arusaadavaks. Seejärel saame sinna otsa laduda pisitrauma, et luua üksikasjalikum pilt ja arusaam sellest, miks me teeme, mida me teeme, ja miks tunneme nii, nagu tunneme.

Kui puu metsas langeb …

Ometi on nii mehed kui ka naised oma olemuselt sotsiaalsed olendid. Rühma kuulumise vajadus ja meid ümbritsevate inimeste heakskiit on ellujäämiseks sama olulised kui vesi, õhk, toit ja turvalisus. Ma ei liialda, päriselt ka. Isegi kui oleme enda eest hoolitsemiseks piisavalt vanad, tuginevad meie identiteedi ja turvatunne suhetele teiste inimestega. Selle asemel et mõtteeksperimendina juurelda selle üle, kas langev puu teeb metsas häält ka siis, kui kedagi seda kuulmas pole, püstitaksin hoopis teise küsimuse: kes sa oleksid, kui ei suudaks näha ennast teistega seoses?

Allikas: Meg Arroll “Petlikud pisitraumad. Kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat”.

Artikkel on ilmunud teemaveebis Virtuaalkliinik.