20. november 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kompromiss kui ajupesu erivorm

Millegipärast oleme veendunud, et kompromiss on hea ning et edasi minemiseks on vaja kompromisse otsida. On või?

Aga kui mina tahan liftiga sõita neljandale ja sina teisele korrusele - milline siis on kompromiss? Sõidame mõlemad kolmandale?

Või mida teeme siis, kui mina tahan müüa turu ülemisele otsale eksklusiivsemaid tooteid ja sina odavamale otsale lihtsamaid tooteid? Müüme mõlemaid? Või ei müü kumbagi? Või müüme keskmistele?

Wikipedia tabab naelapead öeldes: “Kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult“.

See on ju skisofreenia - ma luban, et ma käitun nii, nagu mulle tegelikult ei sobi?

Teisisõnu öeldes - kompromiss ei ole üldjuhul ei hea, sest siis me teeme midagi mida meist kumbki üksi ei teeks ning üldjuhul tähendab see kehvemini tegemist.

Miks me  siis teeme kompromisse?

Minu kogemus ütleb, et üks põhjus on see, et meie meeskonnatöökultuslik ärijuhtimiskultuur on veendunud, et see, kes kergelt kompromissidele ei lähe, ei ole meeskonnamängija. Millegipärast unustatakse aga selles kontekstis ära, et just erinevad vaated ja seisukohad, mitte ühetaolised ja etteaimatavad mõtted, on need, mille pealt sünnivad ekstraklassi ideed ning tekib uus kvaliteet.

Või nagu Paul Arden ütles: pole olemas õiget ega valet seisukohta, on vaid avar vaatepunkt, mida jagab enamus, ja kitsas vaatepunkt, mida jagavad vähesed; iga ala areng rajaneb inimestel, kellel on kitsas või isiklik seisukoht.

Kuskilt alates muutub lõputu oma joru ajamine või põhimõtteline vastu olemine muidugi ebakonstruktiivseks - seda ma siin ei propageeri.

Mis siis kompromissist parem lahendus on?

Ühtset, igas situatsioonis sobivat retsepti ilmselt ei ole. Mõned soovitavad väidelda ja arutada ning jõuda konsensuseni - mõnes olukorras see töötab, peamiselt küll siis kui:

a) poolte seisukohad ei ole üksteisest väga kaugel

b) tegemist on hingesugulastega, kelle maailmapilt, väärtushinnangud ja eesmärgid on sarnased.

Teised soovitavad teha kordamööda mõlema poole vajadusi - alguses rahuldada täielikult ühe inimese või grupi vajadus ja siis teise oma.

Jällegi ilmselt sobib vaid mõnes situatsioonis, näiteks alguses kasutatud lifti näide - ilmselt ei ole arukas sõita kolmandale, vaid esmalt teisele ja siis neljandale korrusele.

Kirjuta kommentaaridesse millised on olnud Sinu kogemused analoogsetes olukordades?

Loe Äriloovuse blogist ja Indrek Maripuust  SIIT.

Autor: Lemmi Kann, Indrek Maripuu

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700