7. jaanuar 2010
Jaga lugu:

Kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi

„Ma ei jõudnud kampaaniat ettevalmistada, ma ei saanud UPS-e paigaldada, mul on mõned märkmed,aga ma ei jõudnud prognoose teha,  ma unustasin graafikud kontrollida, mul on nii palju tööd, et ma ei jõudnud....“

Ma arvan, te nõustuste, et kui me kuuleme selliseid vastuseid esimest korda või vahel harva, siis suudame me seda mõista – aeg ajalt võib parimatelgi meie hulgast olla päev, mil kõike juhtub ja sina ei määra enam juhtunu üle.

Kui me kuuleme selliseid põhjendusi juba mitmendat korda, siis on asjad halvad. Tõenäoliselt on tegemist olukorraga, kus keset segadust ja ruttu ei suudeta määrata kindlaks, mis on väärtuslik ja edasiviiv ja mis vaid pakiline, kuid üldse mitte nii oluline.

Ei ole kerge ühelgi juhil jääda tasakaalukaks olukorras, kus vaja ettevõttega efektiivselt edasi minna, aga meeskonnas on inimesi, kes  kipuvad jääma oma tegemata jätmistega jalgu. Nad on kogu aeg tööl, hõivatud, ootavad ületundide eest tasugi!

Robin Sharma oma raamatus „Juhtimistarkus mungalt, kes müüs maha oma Ferrari“ kirjutab, et inimene, kes püüab teha kõike, ei saavuta midagi. Suur osa inimesi hoiab end hõivatuna ega ole kunagi hoogu maha võtnud, et saaksid mõelda, millele keskendumine aitaks tõhusust parandada.

Päris tabavalt on sellise olukorra kohta öelnud Henri Thoreau: „Toimekusest ei piisa, ka sipelgad on toimekad. Küsimus seisneb selles, millega oled hõivatud.“

Enamik inimesi jahib hiiri, mitte elevante, kui eesmärgid loomadeks mõelda. See ei ole veel töökus, kui näed ennast või kolleege pidevalt tööl aega veetmas. Võib-olla on töökollektiivis kulutulena levinud nakkus, mis sunnib keskenduma tühjale-tähjale ja ei vii eesmärkidele lähemale, vaid hoiab hõivatuna?

Asjade ärategemise kunst seisneb mõistmises, millised asjad võib tegemata jätta.

Tühja askeldamise põhjus on tihti pakilisena näivate asjadega tegelemises, mille tulemusena väärtuslikud asjad jäävad tegemata. Levinud pakilised ajaröövlid on koostööpakkumistele vastamine, telefonikõned, meilide vastamine, ühelt teemalt teisele hüppamine, probleemide alla mattumine, mille tulemusena on päris loomulik põgeneda mõne näiliselt töise tegevuse juurde, mis aga edasi ei vii.

Sellise sisutühja askeldamise taga võib olla kaks põhjust:

1. Teadmiste, oskuste või ande puudus

2. Oskamatus väljakujunenud olukorda muuta(harjumuse jõud)

Me tegelikult upume iga päev valikutesse. Nii nagu on võimalus valida saja erineva telekanali vahel on ka võimalus valida, millega täita oma töö aeg.

Lahendus hiirtejahilt elevante küttima hakkamiseks on olemas.

Sisutühjast askeldamisest väljumiseks on meil vaja:

1. Otsust

2. Eesmärki

3. Tegevuskava

4. Enesedistspliini

Tegevuskava on ainuke asi, mis juhib meid välja pisitegevuste ja muidu muretsemise rägastikust.

Tõeline proovikivi on muidugi tegevuskavale kindlaks jäämine. Enesedistsipliin on tubliks saamise DNA! Nii naljaks kui see ka ei ole, siis mida karmim sa enese vastu oled, seda leebem on sinu vastu elu.

Iga päev samade asjade samamoodi tegemine ei anna uusi tulemusi. Idee võib olla hea, aga ainult hoolikalt kavandatud teostus toob tulemuse.

Mul on olnud õnn teha tööd mitmes edukas ettevõttes. Neil on palju erinevusi, aga üks omadus on sarnane – edu saavutavates ettevõtetes teevad inimesed väärtust loovad asjad detailideni põhjalikult ära, mida teised teha ei armasta.

Lõpetuseks tagasi alguse juurde, sest Kong Fuzil oli õigus – kahte jänest korraga tagaajades ei saa kumbagi kätte.

Mida teha? Keskendu priskemale jänesele, kui praadi tahad.

 

Autor: Lemmi Kann, Inimeste Juhtimise blogi - Tiina Drui

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Enimloetud
Laura Tahk
Laura TahkSekretar.ee toimetajaTel: 53 444 071laura@sekretar.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee