5. veebruar 2010
Jaga lugu:

Külmal ajal külma kõhtu külma söögikraami

Vähekene kahepalgeline võib tunduda pärast eelmise nädala jutlust kuumade roogade ümmardamisest külmal talveajal, kui pöördun nüüd külmade roogade suunale ning pillun kantslist mõtteid, kuidas külmal ajal külma kõhtu külma söögikraami liigutada.

Kuid ärgem olgem veel pessimistid või hämmeldunud. Kõigel on põhjus.

Avastasin enda jaoks taas kellaviietee laadsed ampsuvõtmised. Nimetagem neid siis kas väikesteks vahepaladeks, linnupetteks või õhtuseks unetekitajaks.

Toitumisspetsialistid ning treenerid räägivad juba aastakümneid, et süüa tuleb mitu korda päevas. Noh, sööd korraga vähem oled ergas, liikuvam ja kulutad sisse söödu kiiremini ära.

Mina olen hedonistliku koolkonna esindaja ning jään selle juurde, et tihti söömine on lihtsalt mõnus. Lisaks lubab tihti söömine ühe päeva lõikes maitsta enamat rooga ning ahmida endasse enam positiivsust kui muidu.

Ühesõnaga, minu seekordse repliigi mõte on selles, et külmlaud peab tulema tagasi meie einenimistusse. Päevast päeva tummist hautist ja praadi söönud inimene on loid ning nagu tänapäeval kombeks öelda - „täis söönud“. Lisaks, kui maailma glamuurietalooniks on tõusnud riisirullid ning kalaga kaetud riisikoogid, miks ei võiks, lips ees ja sirge seljaga hommikusöögiks süüa sülti külma hernepüreega või manustada kallerdunud hernesuppi mustal leival lõunaeineks koos Vabariigi presidendiga.

Olen leidnud ennast mõttelt, kuidas muuta väikese ampsu võtmine sündmuseks, mis ei oleks lihtsalt kiire laadimine, vaid eriline hetk iseenda jaoks. Mulle meeldib mõelda aegadele, kus kõik oli lihtsam, elu aeglasem, tegemised lihtsad, aga mastaapsed. Aegadel, kui telefoniga helistamiseks pandi lips ette ning enne toru tõstmist tõmmati kätega üle juuste, kartes näida traadi teises otsas olijale hoolitsematuna. Telefonikõne sooritati aga alati äärmiselt tõsistel ja olulistel teemadel, mitte nagu meil täna „Tsau, mis teed“.

Nendel aegadel kandsid mehed kübaraid ja lipsu, taskus oli vaid pakk paberosse ning koduvõtmed, kohtumised lepiti kokku eelmise kuu lõpus, iga söömaaeg oli kellaajaliselt sisse õpitud ja lõppes pitsi terava ning sigarisuitsuga. Kõigel oli juures sirgeselgsus ja härrasmehelikkus, mitte üle jala ja möödaminnes tegemine, mis tihti prevaleerib täna. Kõik oli läbi mõeldud.

Ega ma niisama hala, põhjusega ikka. Mind häirib liigne võimalus ennast kiirelt tankida keedetud sardelli või õlitatud kartulitega. Mind häirib selle tegevuse iseloomutus ning liigne lihtsus. Lihtsates asjades puudub võidutunne või fiiling, et midagi on tehtud, saavutatud, läbi elatud.

Mulle meenub Hillar Palametsa jutt Ajalootunnis, kus vanahärra suhtus äärmise põlgusega sellesse, kui ta näeb Tartu trotuaaridel noori naisi kõndimise ajal joovat papptopkast kohvi ja hammustavat peale mõnd kreemikooki. Põhjus, miks Palamets sellele viltu vaatab, on puhtalt harjumuslik käitumismaneer, mille järgi ta maailma näeb. Kõigel on oma koht ja aeg. „Kas tõesti on nii kiire, et ei saa põigata sisse kohvikusse ning mõnusa vestluse taha söömise ja kohvijoomise toiming eeskujulikult sooritada,“ räägib Palamets.

Kui neid aegu eeskujuks tuua, siis miks mitte üritada söömise juures sarnaseid poose taaskasutada. Võtta aega ning tähtsustada õhtust kerget ampsu mõne muu olulise toiminguga päevas. Õhtul, kaminatule praksudes maitsta marineeritud soolaangerjat või grillitult marineeritud silmusid mahedalt mõnusa rieslingi või semmilloni valge viinamarja nektariga. Lõigata lõunaooteks lauda terava röstbiifi lõigud ning kreemise kappari-küüslaugukastmega neid mekutada. Kasvõi töömeeleolus materjale lugedes tõsta omale kõrvale pardirasvaga toodetud kanamaksapatee grillitud chiabatta viiludega, kõrvaseks piim. 2,5%ne ikka.

Silmude ja valge veini idee ajas mulle pähe kunagine vasaraheite ja tänane Hispaania veinide connoseur Jüri Tamm, kes nii  suud veele ajavalt seda kooslust kirjeldas, et järgmise asjana end poest müüjalt silmusid välja nõudmas leidsin. Kui mõelda, siis on liiga lihtne kukkuda kiirtoidu auku, selle asemel, et nautida poeriiulitelt pikka saia, serrano singi ning mõne hea brie juustuga, kerge tomativiilu ning hapendatud kurgiga.

Võtkem töösse asjade korrektne läbiviimine ning alustagem seda pisikeste kultuursete söömistega jõudehetkel. Väikene pliin suitsulõhe ja koorega, külm tuhhel külma küüslauguse kotleti ja läbipaistva tillikastmega, liha terriin või keeletarrend must leivaga.

Valikuid on miljoneid. Täidab kõhu, täidab aja, annab mõtteainest ning mänguilu ja maitseelamusi.

 

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Enimloetud
Birgit Aljaste
Birgit AljasteSekretar.ee ärijuhtTel: 5373 8733birgit.aljaste@aripaev.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee