17. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Just selliste järeldusteni jõuab Martin Seligman oma raamatus „Õpitud optimism“ („Learned Optimizm").

Mis vahe on optimistil ja pessimistil peale selle, et optimisti arvates elame parimas maailmas võimalikest ning pessimist kardab, et see ongi nii? Seligman näitab kolme tunnust.

Esimene neist on jätkuvus. Kui pessimistil läheb midagi halvasti, siis ta ütleb, et see on alati nii. Kui asjad lähevad hästi, siis pessimist leiab olevat selle üksikjuhuse, sest tavaliselt on asjad ju kehvasti. Optimistiga on lood vastupidised: halb vahejuhtum kuulub juhuste hulka, sest elu kulgeb ju üldjuhul hästi.

Teine tunnus on kõikehõlmavus. Pessimistid kalduvad rääkima sellest, et mida iganes nad ka ei prooviks, halvad asjad juhtuvad ikka, seevastu head asjad sünnivad vaid vahel harva ning on täiesti ennustamatud. Optimist väidab, et asjad lähevad alati hästi, kuid vahel harva tuleb ette, et mõni asi läheb lörri. Ehk siis kas maailm on pigem halb või pigem hea.

Kolmandaks tunnuseks on seos endaga. Pessimist leiab, et kui asjad lähevad halvasti, siis tema põhjustas selle – seevastu positiivsed sündmused on juhuslikud ega ole tema tegevusega seotud. Optimistiga taas lugu risti vastupidine – ta põhjustab positiivseid sündmusi ning äpardused on puhas juhus.

Loomulikult teeb siin tööd ka võimendusefekt: pessimist mõtleb oma maailma üha hullemaks ning optimist üha paremaks, see omakorda suurendab veelgi halbade ja heade sündmuste hulka.

Nüüd läheb asi põnevaks: Seligmani uurimustöö näitab, et optimistlikud meeskonnad kohanevad kiiremini, tulevad projektidega kiiremini toime ning toimivad efektiivsemalt kui pessimistlikud meeskonnad. Seega peale selle, et optimisti maailm on mõnusam koht elamiseks hoiab optimism aega kokku.

Nii nagu abitus on õpitav, on seda ka optimism. Kui asjad kisuvad viltu, väldi muremõtteid ning kirjuta selle asemel probleem üles, et seda hiljem rahuliku meelega vaagida. Otsi negatiivsete sündmuste ja halbade üllatuste puhul alternatiivseid seletusi ja põhjuseid – püüa mõista, miks asjad tegelikult on nii ning uuri teiste inimeste käest, mida nad arvavad.

Võta nüüd hetk, vaatle inimesi, kellega koos töötad ning mõtle hetk järgmiste küsimuste üle:

1.     Kas inimesed su ümber on pigem optimistlikud kui pessimistlikud?

2.     Mis juhtuks, kui oleksime rohkem optimistlikumad?

3.     Kuidas sa saad neil aidata olla optimistlikumad?

Muide, ega pessimism ole halb. Seligman ütleb, et mõõdukad pessimistid tulevad tegelikult eluga paremini toime kui paduoptimistid, sest nad elavad realistlikumas maailmas.

Autor: Lemmi Kann, Kristjan Otsmann