25. juuni 2010
Jaga lugu:

Kinole kadunud põlvkond

Küsisin oma vanematelt: „Kui tihti kinos käite?“ Vastuseks sain: „Mmm…. Korra üle kahe aasta, korra aastas.“ Pärisin edasi: "Kui tihti varem kinos käisite?" Vastuseks: „ Ikka korra nädalas, kui uus film kinno tuli.“ Võtsin ette vanaema, küsimused samad. „See oli 90ndate alguses. Varem käisime kogu aeg, ja vaatasime kõik ära.“ 

Mis siis juhtus? Miks juurutati kino oma meelelahutuse nimekirjast välja? Meie pere on kogu aeg elanud linnas – Narva, Tallinn, Pärnu, kus kinomaja alati käepärast.

Saamaks küsimusele vastust, peab vaatama kodumaa laiustesse ja minema ajaloos paarkümmend aastat tagasi. Kuni  80-ndate aastate lõpuni oli kinokülastuste arv ligikaudu meeldiva paarikümne külastuseni elaniku kohta aastas. Kino tabas katastroof 90-ndate algul, külastatavus langes pea, et olematusse. Traagiline langus oli üks järsematest langustest kultuurivaldkonnas  90-ndate aastate algupoolel. Näiteks aastal 1991 oli Tallinnas 12 töötavat kino, aastaks 2009 oli neist järgi kolm.

Vabaduse saabumisega vähenes kinomajade arv drastiliselt erastamisega. Pluss hävitavaks faktoriks oli uus ja põnev (ENSV aegu keelatud) filmide kättesaadavus alternatiivsete kanalite kaudu nagu kaabeltelevisioon ja  video. Ei lugenud enam pilt, heli, sotsiaalne tegevus, elamus  ega sisu kvaliteet, vaid luges üks põhimõte. Inimeste peas tagus haamer - Kino oli Nõukogude aja  paha pärand, kus ringvaadetega grupiviisiliselt ajusid pesti. Olles lõpuks vaba indiviid oli kõik uus huvitavam ja pikalt keelu all olnud vili väga maitsev. Unustati, erastati, hävitati, kraabiti kokku, aeti äri, tarbiti veidrat ebavajalikku ning ainult, et oleks välismaalt ja uus. Legendaarne varakapitalistlik värk. Kadunud põlvkond, olid ja on vitaalsed tegusad inimesed, kes kogu selle „uus versus vana“ sees kaotsi läksid.

 Ajad on küpsed, on aeg tagasi  tulla. Kadunud põlvkond on saanud tunda ennast vaba indiviidina, rahuldada oma materiaalsed vajadused ja nüüd on kord vaimu toitmise käes. Minu rõõmuks on kinondus teinud comeback`i . Uued ajad pakuvad maksimumi. Kvaliteetne pilt ja heli, lai filmide valik, pluss uus ja huvitav 3D. Enam ja enam leiab see põlvkond endas taas armastust kino vastu, trotsib foonil karjuvat müra ja laseb hõbedasel ekraanil ennast võluda. Õnneks sünnib see imeline vajadus neis loomulikult, mitte sunnist ega sotsiaalsest kuuluvuse vajadusest. Kino on neile endiselt tähtis koht saamaks vaimutoitu. Kadunud põlvkond on leidnud tee koju. Kohtume kinos!

 

 

Autor: Urve Vilk, Kinoblogi - Tanel Tatter

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Enimloetud
Laura Tahk
Laura TahkSekretar.ee toimetajaTel: 53 444 071laura@sekretar.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee