3. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Probleem on ainult selles, et kaotan – võidad – inimesed reeglina matavad elusalt maha suure hulga tundeid, mis tegelikult ei sure. Kunagi hiljem kerkivad need ikka esile ja võimalik, et siis juba üsna inetus rüüs.

Kui omavahel ajavad asju võidan - kaotad – inimesed, siis olenemata sellest, kes hetkel peale jääb, pikaajaliseks tulemuseks on ikka kaotus kõigile. Kõigis osapooltes tõuseb kättemaksuiha, mis muudab nad pimedaks tõsiasja ees, et mõrv võrdub enesetapuga ja kättemaks on kahe teraga mõõk.

Väga oluline faktor on muidugi aeg. Võidan-võidad mõtteviis on ju ebapraktiline siis, kui eesmärk ongi lühiajaline võit, nt raha kätte ja punuma või ühekordne müük või valija püüdmine valimistel jne. Kuigi pikemas perspektiivis osutub selline strateegia alati kõige kallimaks. Lojaalne klient või valija on nii kasumlikum kui odavam.

Samuti ei tohiks võidan – võidan kokkuleppeid segi ajada meil nii populaarsete kartellikokkulepetega, sest viimase puhul on alati kaotajad - tarbija või kodanik. Ega ka nende kokkulepetega, kus mina luban sulle maad ja ilmad kokku ja sina lubad mulle oma hääle. Oma lubaduste täitmatajätmist ei saa ette ka heita, sest teine osapool ei suuda end tuvastada. Kohtu ja inimeste ees on ta sama anonüümne, kui   Austatud Eakas Eesti Kodanik, kes viimastel päevadel on justkui elama asunud paljude eestimaalaste eluaseme aadressil. Vägisi kisub mõtted Helvi Jürissoni kuulsale Mägra majale.

Kuidas sundida vastane suud sulgema ja üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata võib õppida Peterburi professori Anatoli Zimitševi, nüüd ka eesti keeles ilmunud, raamatust Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Arvata võib, et ka meie valimisvõitlejad ja nende nõuandjad on sealtoodud nõuandeid, mida professor oma üliõpilastele juba sovjetiajal õpetas, tõsiselt uurinud.

Küsimusele, miks inimene poliitikasse jõudes kaotab üpris kiiresti oma inimliku palge, vastas tänahommikune Kuku endisaegse Armeenia-raadio heas traditsioonis: poliitik ongi inimene, kes ohverdab minu heaolu nimel omad ideaalid.

Seega mina võidan ja tema kaotab, küll oleks hea kui see ei kinnitaks reeglit ja kõik kaotavad juba enne järgmisi valimisi.

Me teame, et mõelda võidan-võidad on eetiline. Meeles tasub pidada, et see on ka äärmiselt pragmaatiline mõtteviis, kuna minu pikaajalise kasu tagab teiste osapoolte pikaajaline kasu.

Ja igaüks võib ka ise kontrollida, kuivõrd ta mõtted vastavad võidan-võidad mõtteviisile. Mõtle vaikselt ja vasta iseendale: „Jah, see on võidan – kaotad küll, aga kui ma seda inimest mitte kunagi enam ei näe?“

Autor: Enesejuhtimise blogi - Silva Laius, Urve Vilk