27. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peaks muret tundma selle pärast, mida arvab sinust terve hulk inimesi, keda sa tõenäoliselt ei tunne ja ka kunagi tundma ei saa. Olen pidanud oma koolitustel ikka selle üle vaidlema ja selgitama lähemalt, miks ma arvan, et selle mure taoline sõnastamine ebaoluline on. Panen selle ka siia alla kirja.

·     Kui sa tunned muret selle üle, mida sinust arvatakse, siis keskendud sa valele asjale. Tunne muret hoopis selle üle, mida sinu esinemisest arvatakse, sest see on oluline. Kedagi ei huvita, kuidas sa välja näed ja millist riietust kannad (kui see just sinu sõnumilt tähelepanu kõrvale ei vii ja see on juba sinu vale ettevalmistuse tõttu), kas sa oled pikk või lühike, paks või peenike. Lisaks, sa ei saa seda ka kontrollida – otsustavad ju inimesed mõne sekundiga esmakohtumisel ära, kas kohatud tegelane on pigem meeldiv või mitte meeldiv. Kuulajaid huvitab eelkõige see, millist kasu nad sinu esinemisest saavad ja seda saad sina omalt poolt kontrollida. Kui sa vähegi oled võtnud vaevaks auditooriumi vajadusi analüüsida, siis oskad sa neile seda ka pakkuda.

·     Oled sa mõnikord oma head sõpra või tuttavat esinemas näinud? Ja kas on juhtunud, et tema esinemine on olnud täielik jama? Sa oled istunud tund aega seal saalis, sul on olnud igav, sa oled oma aega kulutanud ja erilist kasu ei ole saanud. Mida sa oma sõbrast nüüd arvad? Sa arvad, et "Ta on mu sõber ikka edasi, aga see esinemine oli täielik jama!". Pane nüüd tähele, mille üle sa arvamust avaldasid- arvamus esinemise kvaliteedi, mitte inimese isiku kohta on oluline. Kui sa mingisuguselt koolituselt oled tulnud ja keegi on sinult selle kohta muljeid pärinud, siis millest sa oled rääkinud- kas sellest, mida sa koolitajast arvasid või sellest, mida sa koolitusest arvasid? Loomulikult käib üks teisega käsikäes ja negatiivselt räägitakse koolitajast ainult siis kui ta oma esinemisega mitte mingisugust kasu ei ole toonud.

·     "Ära tunne muret selle üle, mida teised inimesed sinust arvavad - nad on liialt hõivatud murest selle üle, mida sina neist arvad!". See Murphy seadus võtab kenasti kokku selle, mis toimub paljude kuulajate peades. Kuidas see sinu kui esineja poolt vaadatuna välja näeb? Väga lihtne - piisab sellest, kui sa esitad kuulajatele küsimuse „On teil küsimusi?“ ja jääd vastust ootama. Oled sa tähele pannud, mis tavaliselt peale küsimuse esitamist saalis valitseb? Väga õige, seal on enamasti vaikus! Paljud kuulajad, kes isegi küsida tahavad, ei julge seda välja öelda, sest ka neid vaevab mure "Aga kui ma nüüd väga lolli ja elementaarse küsimuse esitan, mida nad minust arvavad?". Täpselt seesama kehtib ka siis, kui sa kuulajatega silmsidet hoides ennast kedagi kauamaks kui paariks sekundiks silmitsema unustad. "Miks ta mind vaatab? Millega ma tema säärase tähelepanu olen ära teeninud" ehk tõlkes "Mida ta minust arvab?" on see küsimus, mis kohe kuulaja pähe tulevad.

Aga mida sa ise endast arvad?

Küsimus "Mida nad minust arvavad" on juba ka selles suhtes valest otsast alustav, et kõigepealt pead selgeks tegema, mida sa ise endast arvad. Kui sa ise endasse ei usu ja oled ebakindel, siis on selge, et see paistab esinemisel välja. Enamik esinemishirmu põhjuseid on tegelikult hea ettevalmistuse ja positiivse mõtlemisega ohjeldatavad. Samuti on enamik esinemise hirmud tegelikult pseudohirmud. Kõik, mida sa esinedes teed, tuleb sulle kuulajate poolt kaarega tagasi ja kui sa ise oled esinedes ülbe ja kuulajata huvisid eirav, siis pole ju ka ime, et nad sulle vastu töötavad. Samas, kui sinu esinemine on korralikult ette valmistatud, kuulajate huvisid arvesse võttev ja mis kõige tähtsam - neile mingisugust kasu andev, siis ei ole sul ka põhjust kuulajate käitumise üle suurt muret tunda.

Autor: Urve Vilk, Avaliku esinemise blogi - Janek Tuttar