13. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Leiutajalt, teadlaselt, kelle nimele elu jooksul kogunes üle tuhande patendi, Thomas Alva Edisonilt, küsiti kord, mida ta teeb, et ta nii edukas on ja ideid kui varrukast kogu aeg raputab. Tema vastus küsimusele oli väga lihtne: “Enamik inimesi keskendub paljudele asjadele korraga, mina keskendun päevas vaid mõnele üksikule teemale.”

“Ei” ütlemise hirm tuleneb sellest, et me kardame kaotada võimalusi, peame kogu aeg millestki haarama, õnneks on meil vaid kaks kätt ja kui mõlemas käes on midagi, tuleb meil millegi uue haaramise tuhinas millestki lahti lasta.

Oskust ebaolulisele “ei” öelda takistab hõivatuse sündroom - oskus mitte olla ühegi tegevuseta. Me plaanime kõik ära, kui võimalik, kasvõi viis aastat ette, nagu vanasti riiklikul tasandil. Ja see plaanimine lõpeb teadagi kuidas. Üks lihtne näide: spontaanselt sündivad koosviibimised, ühisüritused, initsiatiiv kannab alati magusamat vilja kui pikalt ette planeeritud üritus. Viimastel on oht muutuda kuivaks ning tuimaks.

Igasugune pikaajaline plaan on väga jõuline võimaluste kitsendamine. Elu üllatab alati ja plaan üllatusi ligi lasta ei taha. Edu pole seotud tegevustega, vaid tegemata jätmistega ehk kõige kõrvale lükkamises, mida meile tegelikult vaja ei lähe. Iseküsimus on, kuidas aru saada, mida vajame ning mida mitte.

Hea idee sünnib passiivsest olekust, mitte aktiivsest väljamõtlemisest. Geniaalsed ideed ei sünni kunagi ajurünnaku tagajärjel, mis on pigem kiirelt valu vaigistav tablett.

Nagu armastus, vajab ka igasugune loome ja ka äritegevus ruumi, siis saame vaadata oma töid ning tegemisi kõrvalt, näeme paremini, mis sõlmes, mis mitte, saame asju korrigeerida, kui vaja.

Olulist ei saa olla palju. Julge öelda “ei” paljule ja “jah” sellele vähesele, mis oluline on!

Autor: Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg, Rivo Sarapik