20. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esinemise ülesehitus on sarnane kirjandile: tal peab olema sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte. Paljud teevadki ära esimesed kaks, aga viimasega jäävad hätta. Ja paraku rikuvad sellega ka suuresti oma esinemise üldmuljest.

Mis selle kokkuvõttega siis on?

Mulle meeldib üht korralikku esinemist võrrelda lennureisiga, kus sissejuhatuses tõstetakse lennuk üles, teemaarenduses lennatakse üle ookeani ja kokkuvõttes tuuakse lennuk elusalt ja tervelt maa peale. Kui kõik see on hästi tehtud, siis reisijad aplodeerivad siiralt.

Nüüd aga meenuta üsna tavapärast esinemist, kus esineja teeb ära suurepärase sissejuhatuse, päris talutava teemaarenduse ja kokkuvõtteks ütleb "See on kõik!" Mõned teevad seda veel kummalisemalt, öeldes "Peaks olema kõik" või "See on vist kõik." Tõlkes: "Ega ise ka täpselt ei tea, aga kui teil midagi juurde lisada ei ole, siis ma hea meelega läheks nüüd ära".

Kas see ikka on kõik?

Sellele lennuki näitele tuginedes mõtle järgmiseks, millist tüüpi kokkuvõte on "See on kõik"? Mulle tuleb silme ette olukord, kus kõrgel taevas olles otsustab lendur "Ah, mulle aitab", laseb käed roolist lahti ja ütleb reisijatele "See on kõik".

Ei ole väga naljakas, eks? Sestap, et reisijad mõtlevad sel hetkel paanikas olles "Aga kuhu jäi maandumine, st kokkuvõte?" Esinemiste puhul nimetavad mõned sellist lähenemisviisi ka „Nagu välk selgest taevast“ lõpetamiseks. Olid ju keset kõige kibedamat minekut ja nüüd… ?

Kokkuvõte tuleb hoolikalt läbi mõelda

Ma tahan selle näitega sulle täna öelda seda, et korraliku esinemise puhul ei ole kokkuvõtte eesmärgiks öelda "See on kõik", vaid eesmärgiks on oma kõne tähtsaimad punktid lühidalt kokku võtta. Kokkuvõttes ütled selgelt välja, mis on kõige olulisem ja mida sa tahad, et esinemisest eelkõige meelde jääks.

Kui sa oled nt tund või kaks esinenud ja sealjuures hulk keerulisena tunduvat infot edasi andnud, siis ei pruugi väga paljud kuulajad arugi saada, mis on oluline ja mis mitte. Sina aga tood kõige olulisema osa oma esinemisest kokkuvõttes eraldi välja nii, et kõik saavad sellest aru.

Kokkuvõte on nagu majaehitusel viimase naela seina löömine enne kui majja sisse kolid. Sa tead, et kõik on valmis, korralikult tehtud ja elamiseks kõlbulik. Ja kui sa lõpetad oma esinemise viimase asjakohase ivaga, õpetliku looga või mingi vinge mõtteteraga, siis ongi see nö „viimane nael seinas“, mille peale kuulajad mõtlevad "Vau, see oli äge!"

Selleks aga, et demonstreerida, kuidas see kõik tavaliselt käib, ütlen sulle siiski täna lühidalt „Eee.. see peaks vist praeguseks kõik olema!

Autor: Urve Vilk, Avaliku esinemise blogi - Janek Tuttar