17. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aruteludest on sündinud mõned edasi mõtlemist ja tegemist väärivad mõtted:

·     Alustada tuleks teise kuulamisest – kuidas tema seda olukorda näeb. Kuulamise juures on väga oluline minna sügavuti, püüda mõista inimese eesmärke, soove ja emotsioone  - nende seas on ehk ka mingi ebakindlus ning hirm millegi uue ees. Ainus abiline on aktiivne kuulamine, partneri mõtete ümbersõnastamine. Kui vestluskaaslane on kogenud, et oled temast  ja ta mõtetest siiralt huvitatud, on tee mõistmiseni sillutatud.

·     Kui avad oma ideed, püüa seda seostada oma partneri vajaduste, ootuste ja kasuga – see peab tema eesmärkidega sobituma. Kui seda ei õnnestu täiel määral välja tuua, siis mingi osa Sinu lähenemisest peaks olema tema eesmärkide poole viiv. Sageli on nii, et meie seisukohad pole sugugi nii erinevad, nagu enne teineteise ärakuulamist arvasime.

·     Kui Sinu plaanid hõlmavad suuremaid muudatusi, võid esitada neid osadena ja saavutada nõusolekut osade kaupa. Saades „jah“ mõnedele oma mõtetele, on idee elluviimine juba käega katsutav.

·     Oma mõtetest rääkides tuleb partnerit ikka märgata – kui ta väljendab rahulolematuse märke, tuleb uurida, kas on midagi, millega ta rahul pole. Nn. negatiivne uurimine aitab mittenõustumisest kohe täieliku ülevaate saada ja Sa tead juba, kuidas oma argumente esitama pead.

·     Kuula ka tema ettepanekuid Sinu ideele – koos arutades leiate sageli hoopis midagi paremat, mis on teie ühine idee. Siis läheb koostöö liikuma ja teate – olete ühise eesmärgi nimel valmis ka raskusi ületama.

Autor: Urve Vilk, Sirje Tammiste