25. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selle tehnika eesmärk on oma ego märkamine ning purustamine hetkedel, kui keegi meilt abi küsib, kuid mingil põhjusel me ei taha sel hetkel tema suhtes abivalmid olla.

Abivajajad on kõikjal

Jälgi oma päevi ning märka, kui tihti sinult abi palutakse. See ei pruugi olla alati midagi suurt ning olulist, vaid lihtsalt väikesed palved sõpradelt -tuttavatelt. Mõnikord aga ka suured ootused täiesti võõrastelt inimestelt.

Kuidas sa tavaliselt sellises olukorras käitud? Ma usun, et enamusel kordadest oled sa lahke ning abivalmis ja ei pööra abiküsijale selga. Siiski võivad ette tulla ka hetked, kui sa tunned, et sa saaksid aidata küll, aga sa ei soovi. Selle põhjuseks võivad olla mingid lahendamata asjad minevikust, hirm või lihtsalt vale taju olukorrast.

Just sellistes olukordades saame enda humaansust treenida, küsides endalt "Kas ma tegelikult saan hetkel aidata?". Selle küsimuse kaudu tõuseme oma egoistlikest püüdlustest ning hirmudest kõrgemale, ja keskenduma ainult küsimusele "Kas ma puht füüsiliselt saan seda inimest hetkel aidata?".

Üks imelik tegelane "MINA"

Jälgides oma mõtteid, võid sa märgata, kuidas 95% mõtetest on seotud sellise nähtusega nagu "MINA". Isegi, kui sa otseselt ei mõtle kogu aeg iseendast, siis enamus mõtted, mida sa mõlgutad, on kuidagi seotud sinuga - kasvõi kaudselt. Ning nüüd olukorras, kus keegi tuleb sinult midagi paluma, hakkab ka mõte kohe tööle: Missugust mõju see mulle avaldab? Kuidas see tulevikus võib mind mõjutada? Kas abivajaja on minu vastu ikka sama hea olnud, kui mina olen temalt midagi küsinud? Kas ta on selle ära teeninud (minu arvates)? Kas ma ikka praegu viitsin seda teha? Kas mul ei ole midagi targemat ja kasulikumat hetkel teha?

Need on sagedased küsimused, mis meile kohe pähe hüppavad. Kuna need küsimused võivad olla ka emotsionaalselt laetud, võidki sa jõuda järeldusele, et antud hetkel ei ole abi pakkumine põhjendatud, ning mõtled mingi vabanduse välja, miks mitte teisele inimesele vastu tulla.

Küsides aga sellises olukorras endalt "Kas ma saan aidata?", hüppad sa kõikidest nendest egoistlikest küsimustest üle, ja keskendud ainult andmisele - teise inimese teenimisele. Sa ei mõtle selle peale, kuidas see sind mõjutab ja kas see on õiglane, vaid ainult sellele, kas sa tegelikult saad aidata või mitte? Kõik.

Võrrandi muutmine viib vabanemisele

"Kas ma saan aidata?" tehnika on äärmiselt vabastav. Me oleme oma egoistlike mõtete ning ihade orjad. Meile tundub, et kõik meie mõtted teenivad ja kaitsevad meid, kuid tegelikult nad ainult ahistavad meid. Oled sa kunagi emotsionaalselt haiget saanud ilma, et see olukord kuidagi sind puudutaks? See ei ole võimalik - alati on see "MINA" mängus, keda on vaja kaitsta ja poputada.

Tihtilugu on see vajalik, sest me ju peame elus püsima, kuid mõnikord on hea see imelik "tegelane", kellest küll kõik kogu aeg mõtlevad ja kaitsevad, aga keda mitte kunagi keegi kohanud ei ole (ma ei pea silmas sinu keha, sest sa ei ole ju pelgalt enda keha, vaid lisaks kehale kannad sa endaga kaasas "lugu" endast), mängust välja jätta.

Ükskõik, missugust eluvõrrandit sa ka ei vaataks, on alati selles võrrandis üks konstant - MINA. Küsides aga endalt aeg - ajalt, kas ma tegelikult saan aidata, jätad sa selle konstandi võrrandist välja. Sa ei pea seda võrrandit igaveseks muutma. Katseta ning eksperimenteeri endaga, ning sa võid avastada, et ilma "MINA" konstandita on võrrandi tulemus isegi puhtam ja ilusam.

Loe lisaks samal teemal SIIT.

Autor: Kaido Pajumaa, Tiive Murdoja