16. oktoober 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas keelte õppimine endale loomulikuks teha?

Nii käesolevas kui ka järgnevates artiklites püüan mõtestada lahti efektiivset keeleõpet,  arutleda oluliste teemade üle ning anda kasulikke nõuandeid igale keeleõppijale.

Alustan algusest. Ükskõik, mida me õpime, on tähtis teada, kuidas me seda teeme. Veel enam, kas õppimise viis toetab meie individuaalset õppijaprofiili ja eelduseid. Vastutus lasub siin suures osas õppijal endal, sest paratamatult ei saa haridussüsteem kõigi individuaalsusega arvestada. Kui aga vastutus valikute ja tulemuste eest on õppija enese õlgadel, siis peab teda abistama selles, kuidas ta endale sobivad lahendused üles leiab.

Üha enam on maailmas populaarseks muutumas õppijakeskne lähenemine, mis arvestab õppija omaduste ning huvidega. Veel enam, tendents on muuta õppeprotsess võimalikult loomutruuks ning praktiliseks. Täpsemalt keeleõppest rääkides tähendab see siis reaalelulise võõrkeelse keskkonna imiteerimist innovaatiliste vahenditega.

Mida ma loomuliku keeleõppe all silmas pean?

Loomulik keeleõpe on keelele terviklikult lähenemine. Lihtsustatult on see samasugune olukord nagu laps õpib emakeelt vanematega rääkides ja kultuurikontekstiga suhestudes. Ema ja isa ei selgitanud ju mulle neljaaastaselt, mis on osastav kääne ja miks mul seda vaja on. See, millist keelt mul õppida oli vaja, tulenes sellest, millist keelt kasutasid mu vanemad, et elus hakkama saada. Mina jälgisin konteksti ja sõnu ning mõistsin neid, sest mul oli vaja neist aru saada. Siit koorub minu arvates välja loomuliku keeleõppe üks aluspõhimõtteid – keel on miski, mida me kasutame selleks, et end teistele selgeks teha ning kui ma mingit keelt õpin, siis on enesestmõistetav, et see keel on minu jaoks ülivajalik.

Alles siis, kui läksin kooli, hakati asju mulle arusaadavaks tegema. Ja tagasi vaadates mõistan selgelt, et just sellel hetkel muutus keelte õppimine minu jaoks ebaloomulikuks. Mulle tundub, et see, mida püütakse teha arusaadavaks, võib tihti muutuda ebaloomulikuks ning raskesti omandatavaks. Ebaloomuliku õppeprotsessiga kaasneb tavaliselt aga igavus, pettumus ja raskustunne. Küllap tunned mingis aspektis ka ennast selles ära, kuna oled oma õppijateekonnal samalaadset tundnud.

Mis on siis lahendus?

Tuleks leida sadade ja tuhandete keeleõppevahendite hulgast üles need, mis tõeliselt kasulikud on. See tähendaks eristada enda jaoks ära efektiivsed ja ebaefektiivsed vahendid.

Rääkides ebaefektiivsetest keeleõppevahenditest, tundub mulle täiesti ideetu muretseda endale näiteks pabersõnaraamatuid – paradoksaalsel kombel on need enim keelte õppimiseks kasutatud sõnakogumikud väga demoraliseerivad ning aeglased õppevahendid. Esiteks meenutavad need igale keeleõppijale, et keeles on kümneid tuhandeid sõnu, mida oskama peab, selleks, et keelt vallata. See on ilmselgelt vale – me kasutame igapäevakõnes väikest osa kogu keele sõnavarast ja võiksime palju väiksema osaga hakkama saada. Teiseks võtab nende lappamine kohutavalt palju aega ning see ei ole kuigi edumeelne. Seega soovitan kasutada ainult netikeskkonnas olevaid sõnaraamatuid – need on tasuta, pidevalt täieneva sõnabaasiga, annavad vasteteks mitmeid sünonüüme jne. Üks suurepärane sõnaraamat on näiteks www.sensagent.com - olen selle abiga kõik oma 8 raamatutõlget teinud.

Sama kehtib ka tüüpiliste keeleõpikute kohta – seal on erinevad harjutused ja tekstid ning kõik õppimiseks vajalik, kuid põhiprobleem on selles, et õppija ei ole neis õppeprotsessi kaasatud. Ei ole arvestatud õppija enda individuaalsete huvidega ja eeldustega – aluseks on võetud mudelõpilane, kellele on vaja keel selgeks õpetada. Ent kui üks meetod on mõeldud samasugusena kasutamiseks kõigile, siis reaalsuses ei sobi see täielikult mitte kellelegi.

Siin tekib muidugi terve rida küsimusi. Esiteks, kuidas üldse keelt (näiteks grupiõppes) õpetada või õppida kui iga õppija erinevust ja huvisid peab silmas pidama? See eeldab õppijale endale vajalike tööriistade kätteandmist, et ta suudaks käimasoleva õppeprotsessi (näiteks koolis või keeltekoolis) enda kasuks tööle panna.

Kuidas aga sellised keeleõppijat toetavad materjalid üles leida?

Kõik vajalik võõrkeelte õppimiseks on tegelikult olemas internetis, kuid probleem on siin selles, et keeleõppijal on seda a) keeruline üles leida ning b) mõtestatud järgnevusse panna, ehk siis kasutada leitud materjali teatud läbimõeldud süsteemile/meetodile toetuvalt.

Selleks on vaja juhtivat materjali, mis a) aitaks küsida õigeid küsimusi b) juhiks õigete materjalideni c) selgitaks tagamaid d) annaks efektiivseid nippe jne. Selliste materjalide loomisega mina isiklikult tegelengi.

Loe ja avalda arvamust innovaatilise keeleõppe teemadel minu blogis http://languagemethod.blogspot.com

Järgmiste teemadeni!

 

 

 

Autor: Tiive Murdoja, Ott Ojamets

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700