23. oktoober 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

FAKTID

Tööandja maksab täpselt niipalju, et saan toidu lauale, pangalaenu makstud ja transpordikulud kaetud, st tööl saan käia. Aga elamiseks?

Kaupluses hinnad tõusevad, ostukorv on euro tulekust saati kahekordistunud, kuid sissetulek on jäänud samaks või isegi vähenenud.

Elekter, vesi, autokütus – kõik on viimase kahe aastaga tõusnud. Imestan vahest, kus mul veel see raha on, et neid kulusid katta?

Rahanõuannetest loen, et õppige säästma, kulutage vähem … peale söögi ja bensiini ma peaaegu midagi enam ei ostagi, mul ei ole võimalik rohkem kokku hoida.

Absoluutselt kõik, mis tuleb sisse, läheb oluliste kulutuste katteks.

Olen pidevalt ärritatud taas kerkinud hindade pärast ja iga väljaminek paneb pea valutama.

Loosung “mitte kulud ei ole suured, vaid tulud on väiksed” on küll tore, kuid meil lihtsalt ei maksta kõrgemat tasu.

Kas palgapäevast palgapäevani elu on Eestis paratamatu või minu valik?

Ütlen ausalt, vastus sellele küsimusele mul puudub, kuid mina usun, et olukorra lahendus peitub mõttes.

TÕDE

Tõde, kui sa oled otsustanud seda uskuda, on, et mõte loob tulemused. Ükski tulemus ei ilmu meie reaalsusesse enne, kui ma ei ole seda oma mõtetes esmalt mõelnud. Mõtted raha kohta, ühiskonna kohta, võimaluste ja võimaluste puudumise kohta loovad meile tulemusi, ka raha.

Faktid võivad siin ägedalt vastu vaielda, kuid kui sa vaid proovid tõelist mõttemuutust, hakkad nägema muutusi, mida muidu ei märkaks.

Mis siis, kui asi ei ole rahas?

Mis sa sellele küsimusele vastaksid?

Võibolla on küsimus hoopis rikkusele suletud mõtteviisis – pidev näägutamine, et raha on vähe, pidev kallinevate hindade märkamine, pidev puuduse teadvustamine, pidev muretsemine raha pärast ja pidev “ma ei saa endale lubada” vabandus. Milline ajakulu!

Oled sa märganud, et kui me satume sellele puudusteadlikkuse lainele, siis kaob meie kõnest selgus. Me kasutame sõnu nagu kõik, alati, mitte kunagi ja haruharva märkame täpsustada, mida meie väide meie jaoks tegelikult tähendab.

Öeldes endale, et mul ei ole raha, tuleks võibolla küsida “Miks ma arvan, et mul ei ole raha?” Kas see, et minu pangakontol on veel ainult 10 eurot, on piisav põhjus seda väita? Mul ju on raha, mis see 10 euri, siis on? Mul on raha, et  osta endale süüa ja maksta elamise eest, isegi autokütuse ostmiseks jätkub. Mida ma selle all siis mõtlen, kui ütlen endale, et mul raha ei ole.

Ja mille jaoks, mul raha ei ole?

Võibolla oleks olukord teine, kui ma esmalt mõtleksin välja, mida ma soovin, kavandan selle soovi elluviimist ja planeerin seda ning kogu selle protsessi käigus oleksin avatud võimalustele leida oma unistusele finantseerigut?

Rikkusele suletud mõtteviisi vastand oleks Rikkusele avatud mõtteviis.

Rikkusele avatud mõtteviis tähendab võimaluste loomist mõttes. Alustada saab ikka ühest ja ainsast asjast, millest loomisprotsess alguse saab, see on: Mida ma armastan? Mis on see, mida ma tahan? Ja selle asemel, et hakata kohe mõtlema, kui palju raha selleks vaja on ja kuidas mul seda raha ikka kusagilt võtta ei ole, võiks hoopis küsida, mida ma saan praegu teha, et sellele armastusele lähemale liikuda.

Kui ühtki tegevust pähe ei tule, siis ongi õige alustada oma mõtetest.

Kas sa kuuled, mida sa endale räägid?

Millised mõtted sinu peas sulgevad sinu võimalused? Millised mõtted võiksid sulle võimalusi avada? Me räägime esmalt ainult mõtte muutusest.

Kas enese tunnustamine praeguse teenistuse eest, võiks lisanduda sinu mõtetesse?

Kas enesega rahulolu toimetuleku eest võiks lisanduda sinu mõttemaailma?

Kas kiitus palgatõusu või raha oskuskliku majandamise eest võiks olla sinu igapäevane vaimne kaaslane?

Mida sa veel leiad, mille eest ennast ja oma raha kiita?

Sageli otsime me lahendusi justkui suurte osadena, muutust koheselt, kuid tõde ju on, et muutus saab alguse väikestest sammudest. Väike mõttemuutus avab võimalusi ja juhatab meid teenurgani, mida me enne tähelegi ei pannud.

Mõtetega mängimine ei nõua ei lisaraha ega lisaaega, sest me teeme seda niikuinii iga päev. Nüüd saame teha seda teadlikult.

Märkad peagi, kuidas sinu mõttemaailma hakkab tulema ideid, sinu tunnetesse ilmub soov tegutseda. Sa ei saa enne selle muutvat mõju tunda, kui sa ise ei proovi.

Loe lisaks mottetreening.ee

Autor: Tiive Murdoja, Helina Mägi